Leidsin üht plaati kuulates sellise loo.
Espen Lind. When Susannah Cries.
Norra solisti mõneti sobilik laul.
Möödunud nädalavahetust meenutades.
Seisime vaikivas minutis kell 13 eile.


Tibuga..
Tibuga juhtus selline lugu.
Sõidan Pühajärvelt tagasi.
Siis Viljandisse. Eelnevalt veel mõeldes, et võtaks vasemalt poolt järve, ignoreerides eelnevalt väljaantud soovitust, et 20 km Järvemuuseumisse viiva viida juurest võib paremale- saab tartu- Viljandi Maanteele.
Viljandi poolses otsas käivad teetööd ca 15 km.- sel lõigul. Mis sundiski otse hoidma.

Sirgel kakub väike lõõritaja end mööda asfalti.
Katsub lennata, ei saa. Rabeleb mööda telgjoont. Lind KARJUB, Lendu ei jaksa.
Peatun. (Oleks too lennelnud tee servas, poleks tähelepanu pööranud.)
Võtan tagaistmelt pesust tulnud dressika ja viin linnu teeäärde.
Lind on soojas, pimedas.
Jätan nokale hingamisruumi.
Miskipärast on veider tunne.
Ei lähe torkima.
Keeran guns`n Roses` i plaadi 13nda loo (Since I Dont Have You) kõvemaks ja jalutan ära.
Kahtlaselt teadlik tunne valdab. Ometi ei võinud teada.



Kaevan vasaku käega kivide vahele auku.
Sümboolset.
Pinnas on savine, küünealused omandavad oma osa.
Keha on kuum, nõtke. Silm poolavali. Nokavahelt imbub peopessa ila.

Mis loodusest tulnud läheb sinna tagasi.
Seekord siis sedasi.