reede, 7. september 2012

 Hämmastav on leida end mõtlemast vanadest asjadest, neist lihtsatest mis ei muuda elu. Viitavad vaid nn. heale elule minevikus. Mis kuradi usk see selline on, kus minevik haarab ohjad, et vaigistada olevikuvõite. Tulevikunägemust tuhmistav usk see on. Nähtus millest ei ole ilmtingimata vajalik kinni hoida- juhul muidugi, kui tegu pole muuseumitöötajaga.
Loeb tänane usk endasse, olen nii kuradi enesekindel ja seetõttu saan ise enesega kõige paremad võimalused. Asi mida tasuks kasutada, panna oma võimed töösse, märgata, et paljud meist ei suuda sedagi. Pole siis ju tegu maailm ja mina võitlusega, olla kuskil keskridades siin Eestis ei ole kindlasti mitte märk millest tagasihoidlikumad meie seast peaks kinni hoidma. Arvan, et kõigil kel on visioon paremast homsest suudavad võita enese kehtestatud piirid ja unustada võltstagasihoidlikuse, et läbi selle tõusta - tõsta teemat millest leida enesele midagi marginaalset ja armast, vajalikku ampsu igapäevase hingamise kõrvale.
 Külmaks läheb, (kus on kallima huuled?) seetõttu on loomad meieseast võtnud kogu suve võimalust, et talv saabub ka tänavu -üksmeelse tõsidusega. Inimene kõige paremas mõttes vs inimene kõige nukramas võtmes. Loomad asetuvad keskmisele tasandile. Mõistus ja saamatus, oskuslik saamatus, mõtestatud saamatus, et ma ei saa, ei saagi. Seesugune suhtumine närib kõige paremaidki, kuid tegevus sunnib minema edasi.
Nii on inimestel enestel leitud lahendus nn. teine pool kes aitab nii kuidas süda käseb. Aitamisele määratud hing ei pruugi samast sarnast hingelisust välja pigistada, kuid elu tahab elamist. Kas loomad armastavad? Durovski teeks suured silmad ja vastaks u. nii: Loomad sigivad. Leiavad enestele vajaliku eluolu ja paarilise kellega saada järglasi. Või käomeetod kellel pole probleemi leida suvaline pesakast kuhu muneda.. Muneda..



Sest ma muutusin bitchiks, sest sa muutusid bitchiks.

neljapäev, 6. september 2012

Täna juhtus seesugune lugu. Olin just söönud mingit chillitoitu ja teekond hakkas vaikselt jalgealla, et minna üle silla ja Tasku, et hiljem liituda T. seltskonnaga.
 Astusin autost ja keegi kena naine tuli küsima, et äkki saaksin tema autot välja aidata.
Seal siis pikisuunas vastu perve pargitud, lisaks platsi keskosas põigiti parkijad. Ja nendeni ulatus ka lahtipäästetava mercedese sabaots. Võõrasse autosse istumine ei tekitagi väga emotsiooni, väga võõraid vb lihtsalt polegi me tavaliikluses. Hetkepõnevust lubas gaasipedaal, kuna piduri vabastuse järel automaatkastiga auto ei nõksatanud ka mitte ja kergelt gaasi vajutades ei teagi kohe kas auto hüppab raevukalt eemale või lubab stabiilset tasaarvestust.
Tegu oli siis ikkagi diiseliga ja rahulikult toimetav see olla sai.
Meenub vana atm. LandCruiser mille kerge pidurivabastus tõi välja metsikud hobused ja tõelise kiirenduselamuse, oleks seda siis hetkest oodanud.
Tihedalt paremal parkiva auto küljele ja samasse keerates ja nõksutades välja sai tuldud.
Veidral kombel ei olnudki päris niisama, ikka mitu nõksu sai teha, tihedalt paremas servas püsides, et autonina lõpuks välja pääseks. Üllatas seesugune asjade kulg.. Olin ju kogenud ja teadsin mida teen.
Vanaks hakkan jääma või ennast pole juhtunud kinni parkima nii.
Kõlab nagu Eestlase kiidulaul iseenesest, samas Soomes ei olnud taoliste asjada korraldamine probleem ka jääs akendega uutel autodel mil suverehvid. Tihedalt koos tagarivis oma päeva oodates, aega jäätuda ja lund koguda. Sealne nipp mis töötas Auristel ja Yaristel oli uks praokil hoida ja võimalikult juhipoolse ruumiga mängides autonina tema laiusest veidi laiemast vahest läbi viia. Hilisemalt käisid sarnased episoodid mängeldes. Hiaced, Rav- 4, Avensised, kõik riburada ja kohe välja tuua, olenemata jäätumisastmest.
Igaljuhul hetkeline abivajaja oli häppi ja lubas lahkelt sooodukat ühes kindlas poes mis asub tasku allkorral. Tänasin viisakalt. :)
 Päev ise pikk ja veniv. Rõõmu tõi T. otsus õhtul kunstinäituse avamisele minna. Hommikul kohtasime all fuajees, sealt siis riburada need ideed ja võimalused, et samas kesklinna ära saada. Enne ja siis hiljem pesumasinaga ametis, see saigi nagu toimima. Olin pumba juhtmed lahti unustanud, seetõttu jäi eilne pesuprotsess tooreks. Küll sai eemaldatud ummistus + naelad, kruvid, mis olid kogunenud vastavasse uurdesse pesumasina hellemas kohas. Tänane proovipesu algas sellega, et masin pumpas sissejäänud vee välja, mis oli hea algus.
Hiljem soovisin T. Kinno kutsuda, kuid läksin ise.
Puhastus ei ole väga lihtne film, seetõttu ei saa öelda, et hea hetkest. Ka mitte keeruline ses heas mõttes. Kunstiline, vaade väljaspoolt nendele vanadele eesti asjadele. Puhas ja silutud, räpane ja verine.
http://yksi-etunimi.blogspot.com/#!/2011/11/chisu-sabotage.html