laupäev, 17. november 2012

Kodanik Afg.

 Käisin meeleavaldusel. Mind köitis kõnelejate ühtsust ja Eesti rahva sugu hoidev taktikaline kõnepruuk.
"Me oleme Eestlased, hoidkem nüüd kätest kinni" Soomes elanuna ei paistnud sel pajal kaant olema, me oleme Soomlased kõlaks u. "me oleme nii äpud, et peame endale pidevalt meelde tuletama kes me oleme, et tekitada enestes see vaimsus, et oleme üleüldse olemas". Sport võidab. Võik olla huvigrupid kus väikekodanlus haagiks end maailma. Soomlane teab alati, mis on Soomlane, isegi kui tähendus võib jääda segaseks on verega kaasa antud tõekspidamised ja Sisu.
Me oleme ikka alguses, justnagu teise vabariigi alguses, nagu ka kõneleja märkis. Rahvast vaadates oli ideel jumet.
Ei näinud suudlevaid paarikesi, küll hulkuvat koera keda pika objektiiviga härra sügas.
Hiljem lugesin lehest, et kohal olid sajad inimesed. Ignorantsuse vastu meeleavaldus.
Kohalkäinuid ignoreeris u. linnatäis inimesi.
Hiljem bussipeatuses tuli lõugav härra juttu tegema. Nagu ikka klassika, et palju kell on. Otsisin mobiililt aega, samalajal tundis härra end tõrjutuna. Pakkus, et kodanikuga võiks suhelda, ei olnud see telefoniekraani põrnitsemine ignoratsioon, samas klahviluku lahtimõtestamisele kulub oma aeg, et näha aega. Aega näha ongi primaarne kellatahvlilt. Enamasti seda ei taju. Vastasin, et 14:26.
Jõuan veel postkontorisse, pean tsiklitrahvi ära maksma, lisas veel, et joogile soovid. Bussipeatuses oli väike joogitagavara. Sõnasin, et ei. Polnud kohalik ja ei viitsinud sulanduda, küll viisakaks jäädes. Kõrval seisev daam selgitas, et härra oli Afganistaanis. Selgitas veel üht, teist. Härra oligi elav Afganistaan, teispoolsusest tõrjutuna veel siin. Umbes sama nagu sinu faceboogi konto satuks elavasse maailma.
Saatis tema siis inimesi bussi ja persse kes temaga juua ei tahtnud, kes ignoreerisid, kes tegid kavala näo ja astusid edasi, andes mõista, et ei suhtle kodanikuga. Eesti Vabariigi täisõigusliku kodanikuga.
Laupäevane postkontor sulges oma avara sissepääsu 14:00.

püha