reede, 28. detsember 2012

Päritakse temalt.



 Jõulusöömaaeg, abikaasa tõstab lauale lõhnava jõuluprae.
Külalised imestavad ja mees siis küsib naiselt, miks on prae mõlemast otsast serv lõigatud?
"Miks on otsad lõigatud..Minu ema tegi alati nii" Sõnas naine.
Juhtumisi on külaliste seas ka naise ema, päritakse temalt.
"Noo, minu ema tegi alati nii" sõnas peokülaline.
Helistatakse auväärses vanuses esisugulasele.
"Mis otsad, mul ei olnud suuremat praepanni"


Päritakse temalt,
päritakse emalt.



Katkend raamatupoes olevast trükisest.

Kuna tegu ainueksemplariga on siinkohal meeldetuletus-
Ärge veel ostke, tubli pool lugemata.

Lõppu üks kana kitkuda. Pühendus
Valmis kõrreta jooki manustades.1.)


Kõrrejook.

 See pole miski tõrrejook, kui käigus kooslus
klaas ja kõrs.
Mida imet? Seda peab
i-me-ma, avades suu vaid kõrrejagu.
Diskreetsus, mõttepaus.
Vahepealne aeg on joovastus kõrres.
Luba enesele rohkem
-voolab ka põhjasete kuulaja kõrvu.

1.)
Algvariant olla vihasem ja seotud.

Muideks, Hille Karmi raamatus "Saame kokku pühapäeval" on valik võimalikke teid.

kolmapäev, 26. detsember 2012

Paide kuusik

 Märgistatud puudega mets elas oma rahulikku elu. Kuigi enamusel kuuskedest oli peal raieluba, teadis iga metsaasukas, et mets- see ei kao kuhugi. Oli ta siin olnud aastasadu.
Põder ei muretsenud. Mets- see on maailm.
Rebane toimetas oma kitsakstallatud radu ja kilpkonnal polnud aega mõelda tulevikule, kui oli minevikku millesse sulguda.
Siililegi selgust tooma tõttas karu. "meie metsa ähvardab tõsine oht" higeldas karu siilikoopa lävel. "peame teavitama metsaasukaid ja looma vastasrinde" puhus karu veelgi soojemat hingust siili tillukesse koopaauku.
Kuna siilil oli talvine ränne tegemata jäänud, oli siil kodus. Karu jutt pani teda muretsema, teisestküljest oli keha kangeks jäänud ja aeg külge keerata.
"zz, zz, zz" kostus koopaaugust karu niiskesse ninnusse.
"Ise teate" mõmises karu, kaarnal oli seevastu vastuoksa teine arvamus.
"Ei tea me midagi, jutusta sina. Oled meist kõige targem ja arukam" võttis kaaren tihedalt oksavastu surutud arvamuse nokka, pillates selle karu sügiseselt mullasele koonule. Muld on eestimaa süda, tõelise patrioodina polnud vajadust kirjeldada miks karu koon oli alatasa südamega koos.

Valkjatel varjudel valitses vaikus, oli hämardunud ja selle järele oli metsa kohale oodata pimeduse müüri. Kuna metsaasukate pereelu oli nagu oli, oodati müüri saabumist huviga.
Koos on mõnusam, nii oligi karu end siili urgu pressinud. Jutustamata kaarnale kogu lugu. Siili uruauk oli olnud jäägitult kutsumata külalistest puhas, kuid vaikiv norin oli karu südamekeeled liikuma pannud. Vaikimine- see tähendab nõusolekut. Keegi polnud varem siili külastanud, oli ta nii okkaline ja arvamuse iseloomust kujundas seekord välimus.

Arukas karu naeratas ja litsus end kõva lumekooriku vahelt sammaldunud uru suudmesse.
Müüri saabudes keksis selle pealisehitusel muna.
Seesugune poolik tõde tegi linnu rahutuks. Ja rahutus tekitab ahnitsemisena võetavat söögiisu.
Parem pool muna kui tühi koor, mõtles muna.
Lõigates endast tükikese kaarnale- oli tegu ju keedetud munaga. Aegu näinud ja varajasest rohelusest välja kasvanud. Et ellu jääda nokaliste sugukonna plaanimatus rünnakus.
Toores muna nii vabalt ei keksi.


teisipäev, 25. detsember 2012

2 QUICK START - LEGEND OLÜMPIAST