esmaspäev, 29. juuli 2013

kaheksanda korruse ime.

Vannitoas polnud kardinaid, oli laevalgus.
Mitte kedagi ei huvita sellistel kõrgustel asuv paljas meer.
Ometi paar möödujat tõstsid justkui tervituseks kübaraid.
Käed olid kinni, kuid sellegipoolest lehvitasin neile vastu.
Oma linna rahvas, mõtlesin, ikkagi oma linna rahvas.


 Rong on justkui nägemus. Esimeseks etteasteks sai raudteeäärsete poisikeste kaamerasse sõitmine.
Kohe edasi möödusime täidlasest naisest kelle sülesolev koer filmis meid oma VAHEMÄLLU.
Kohe edasi raudteeületuskoht, selle taga seisev punane citroen, (samane millega sai keegi folgil trahvi) roolis olev naine filmis me külgproofili.
Kõige parem oli see, et rong möödub mitmeid kordi päevas suvilates elavatest inimestest, kes vahtisid nagu me ei näeks, et vahivad.
Et rongis puuduvad mõtlevad inimnäod.
Vahtisin neid ja mõtlesin, et ilmaime.

püha