pühapäev, 15. november 2015

Trapid

 Totaalne digimuutus. (sellist sõimusõna ei eksissteeeri*, väidab kirjutusrobot. Nii ka eksisteeri on kiiruga valet kirjapinda näinud. Nende teatud sorti arvutitega vist ongi nii, et tähed ei allu päriselt kirjutaja hea kirjutusoskuse mainele.)
 Ärkan koos päikesega, päike ei valutagi niiväga enam. Tegelikult mõtlesin PEAD.
Varakult voodi on ka vale samm, seda ei juhtunud, kuid arvestades eelnenud- nädal tagasi sündmustekeerist, siis sai ikka väga viisakas oldud. Hea rahulik, ükski Facebook ega skype ei vilgu, ei värista oma kehatuid õlgu. Vaatan vaid ringi, selle keskel läbi torgatud number kümmet. Vaikselt see tuleb..
Võlgu poole päeva virguse ja sellejärel ravitee.
Haareminaised ilmselt ei saaks endale selliseid päevi lubada, mina aga küll. Ärkan koos päikesega. Ringutame samal tasemel, pooleldi kõõrdi vaadeldes sinna, kuhu peaks õhtul põhku pugema. Sinna on veel aega. Päike läheb enne. Teeb oma ringkäigu ja maabub kõrgustesse ulatamata veidi maad edasi silmapiiri taha.
Tallinn. Tornide linn, hilissügisese kaduvuse hinguses, teedel ja tänavatel uued ja vanad inimesed, nõnda ka trammid. Ööpaiga kõrvaltänavas kolistasid ikka need vanad, umbmäärase kõlapinnaga rööbasvagunid.
Sammulugeja sai lõpuks teha tasemetööd, kuna autot ei vajanud ja taksot ei sõitnud.
Neil öötundidel, neil õhtutundidel ja kui soovite- neil hommikutundidel, kui pimedus võtab maad, soostus mõttepisik end veidi välja lülitama. Tervituslik lähenemine pimeduse maale. Annab aimu ja inspiratsiooni me tühja anumasse, mis täitub üsna selge inspiratsiooniga.
Valguse tulek ja minek olid tegelikult need kaks põhiasja, mis jäid nägemata.
Lehed on puudelt, liha on luudelt, huuled on suudelt ja naeratused muudelt.

2 QUICK START - LEGEND OLÜMPIAST