1)
Vahest teen trepijooksu, see välistrepp, kivist, kahe mademega. Eneseusaldust jagub, tõenäolislt enamik meist teeks seda, täna proovisin siis nii- mõtlesin, et trepil jooksmine on ohtlik, võib end vigastada, me ei tea mida järgmine samm enesega kaasa toob, äkki jään õhku rippu või lendn tagurpidi alla. Äkki ma ei oskagi ülespidi joosta.
Kõike seda millest ei osanuks mõeldagi.
Konarused, siis tõusunurk, laiem trepimadem ja jälle astmed, pagana hämar siin!
Päris keeruline oli korraga seda kõike jälgida. Tavaline liikumine, mõtlemata mida teen, oli häiritud.
Kas teadmatus ja julgus sellele reageerida on ohtlik seepärast, et tekitab kehavigastusi, vaimseid häireid ja kõike muud, või on teadmatus midagi sellist millest on võimalik julgelt üles joosta? Võites vahefinishi.
2)
Peas võitlevad valge ja must hunt. Milline hunt võidab?
Võidab hunt millist toidad.
Milline on su tänane hunt?
3)
Sama trepiall vedeles hommikul kollane tsäks, ei viitsinud reageerida, et juh tühi või katkine.
Päeval olin linnas, juhtumisi ühel neist pinkidest, kõrval peatus takso.
Taksost tulid kaks naist, ja tuld küsima. Polnud kaasas, pole juba pikemat aega. Rääkisime siis kaks sõna juttu ja muidu viisakused, (Jaanipäeva ja, et kunagi näeb sis.)
Lõunaajal korjasin trepi ees vedeleva kollase tsaksi üles.
Gaas toitis leeki.
Hiljem, olles end relvastanud kollase ja rohelise tsaksiga, küsis vastutulev tüüp suitsu.
Polnud.
