Piknikupidamiseks polnud koht just sobivaim, kuid võimalus vaim vabaks lasta, et minna koos teistega vanade mändidealla, köitis nii mõnegi ihalusmõtteid.
" Olete kindel, et rott sõi kõik kaunviljad" Pöördus minupoole vanaldlasem kaabulotiga härrasmees. Teadsin teda kontoriaegadest, oli teine varustaja ja muu sarnane.
Kogusin mõtteid, tõepoolest- kas on võimalik kogu süü veeretada roti niigi õblukestele õlgadele?
Kas süü mida saab veeretada on piisavalt kinnistuv, et roti karvane keha ei lõmastuks süü raskuseall. Sama kergelt veereb see ka maha mis on peale veeretatud. Ega rott pole vapilõvi nahk kamina ees.
"Teoreetiliselt ei ole kindlaid tõendeid" vastasin vibamisi oru poole kiigates, sealne külakiik oli tuules liikuma hakanud ja kägises. Polnud enam suvi, polnud ka talv, polnud midagi.
Hammustasin huulde, tunnen suus vere maitset, see oleks justkui praegu, hetkes mil neid ridu kirjutan tunnen sedasama.
"Me otsisime kogu oru ja enamuse metsatukast läbi, võin vaid kinnitada, et mitte ükski teine metsaoru asuk ei ole siitmailt kadunud- peale roti ja karupere- ja karud ju magavad oma koopas" Manades silmeette karu, kel silmakoopast rähk valgumas.
Vuristasin varem korduvalt mõtteis olnud ettekande silmagi pilgutamata- teadsin, et sellest pole lugu. Karusid ei süüdista kunagi keegi ja rott oli tõepoolest kadunud. Mingeid kindlaid tõendeid endast jätmata.
Nägu kaabulotiall ühmatas ebamääraselt, võttis sammud ja laskus orgu. Vaatasin neid kes orus ringi kõndisid. Otsijad. Leidjad? Kas on neil aimu millega kokku puutuvad?. Teadsin, et see ei saa olla kerge, kergendustunnet lisas asjaolu, et võimalusi on. Inimesed orus moodustasid tiimi leida kadunud ükssarvik ja nad ei teadnud seda veel. Olin määratud neid juhtima. Tänapäevainimesed, uskumatud. Kel pole aimugi..
James Bond elab ikka.
Järgmisel hommikul asutasin end köögipoolele. Olin juba õhtul märganud kahtlaselt läikivaid köögipindu ja loomulikult tekkis soov asjalähemalt kaeda, et kas on ikka päris ja kas ikka saab.
Seinal rippus kellegi harakakirjas menüü või sarnane, sealt võis lugeda, et täna- teisipäeval peaksin pakkuma pelmeene. Külmikut avades vaatas vastu ämblikuvõrkude sasi. Toidupoolist ehk jaa, kuid siis kusagil eelneva taga. Kuidas ämblik saab külmikus kärbseid püüda?
Ehk saab, Lotte filmis sai taretisest kala.
Kogu majapidamine oli olnud üsna viisakas, ajani mil külakese põldudelt koristatud saadused ühtäkki kaduma hakkasid. Kel oli sugulasi, kes ise hakkajamad, läksid linnadesse laiali. Küla suri välja üsna kiirelt-põhines ju kogu söögivara põldudelt saadavaga ja nüüd mil saagid salves ei olnud külarahva nõutusel piire, kui ühtäkki salved tühjaks lastud. Justnagu automaadist vastu taevast, see ülejääk, kui reservväelane oma laagris paukpadrunite lindid PEAB ära kulutama, et normist väljapoole kalduvusi ei tekiks.
Inimesed polnud seda meelt, et toidu peaks kulutama, talvel ehk niisamagi toime tulemas.
Majad, koduloomad, kõik mis andis käeotsa võtta, kadusid.
Ainsana jäi külavanem, temal olid lehmad ja lehma juba sedasi ei võta, kui siis ohelikkupidi, kuid kuidas sa ikka seda teed või viid. Siga või lammas sai lihtsalt kaenlaalla, kui lehm on lehm.
Külas lehmi ei peetud, polnud lusti ega pulli.
Küpsetasin kõrsikuid, see nägi välja u nii. Kallasin pooliku makaronipaki pliidirauale ja seal nad siis krõbedaks said ja täitsa söödava välimuse. Külavanemale meeldis, kuid ei näidnud seda välja. Peitis oma meeled pahura habemetuka taga ja porises omaette, et kas ja mis.
Roti minekul võisid olla mõjuvad põhjused..
Külavanema lehmad ei andnud juba kuuendat päeva liha ega piima.
Kas roti vanemad teadsid kus nooruk end varjab? Kas küsimuse saaks liigitada varia alla?
Rotil olid valusad plaanit teha tühjaks kogu keldritagavara heade inimeste viljaaidas.
Väljamõtlemisaeg piiratud, seega valis rott välja kolm kõige magusama unega tundi.
Vasrahommik kella 3 ja 7 vahel.
Rott magas need kolm kõige magusamat tundi.
Et maitsta une-magus-maiku.
Siit algab lugu.
