Päris huvitava õmblusega teksad.
Hommikusöök kujunes tunniajaliseks, hotelli hommikulaud pakkus seda mida nimetatakse Rootsi lauaks. Võtsin aega, peale eilset- või võiks öelda varahommikusse kaasa tulnud pohmakat oli kuidagi eriline tunne korraga sööma hakata. Eile vist ei söönud, kogu päev, selget hetke ei mäleta, üsna pimedad on need päevad. Joomatuuuri alustasin laupäeval peale ärkamist, hiljem tuli külaskäik ja pidulik hetk M-i kortermajas ja nii see samm sirgemaks ei saanud. Hommikul vaatasin, et viin linnutoidu ära, lund sadas. Peale kuiva ja halli tundus valge lumi kohatu.
Öö oli rahutu, nägin painalikke unenägusid, mis siiski said ära klatitud juba une sees olles.
Nii nagu rästikud ei tähenda head, neid oli selles loos kaks.
Nimelt olin minemas T. tegemisi vaatama, et pole ammu käinud, teepealt veel küsisin kellegilt, et tasub nagu v. Ütles midagi ebamäärast, et ise tead. Meil on see Piusa jõgi. Lendasin madalal jõe kohal, sellest vanast jalakäijate sillast altpoolt hõljudes. SILD ISE OLI ALTPOOLT BETOONIST. Reaalis puusild. (Ahjaa, rippsild oli ka veidi enne seda täiesti olemas, olin reaalsuses selle kohta pärinud, et kas alles.) Unenäos rippsilla esisel pülevad küünlad. Aga edasi liikudes siis puusild. Selle all oli vesi madal ja kõrgel kiviotsas oli korraga pooleldi vee sees rästik, mul oli hoog sees ja selleks, et silla alt ilma rästiku püüdeta mööduda pidurdasin üsna järsult. Samas vesi tahtis just rästikusuunas lükata mind. (Tegelikusses voolab vesi vastupidises suunas.) Igaljuhul oli Loom veidi rahutu, külll mitte vägivaldne. Tundsin, et minu mõttejõud pole hetkel korras, et võtta selle abil kõrgust ja eemalduda. Jäin veekohale kägarasse ja võtsin omakorda sülest rästiku, kelle asetasin vasakul kaldalähedal kivile, et las nemad siis omavahel klativad või sübrunevad, et mina astun siit kooslusest välja. Tegelegu omavahel, ilma mulle mingit muret valmistamata. Seejärel sain energia, et tõusta ja hõljuda üle silla. See madalal teekohal hõljumine oli normaalne, kõik tegid seda. Kes vähegi oma energiaid suutsid valitseda. See oli tulevikuteema, et isiklik energia valitseb.
Peale hommikusööki võtsin hotelli eest lumise auto, liikusin linnavahel, rehvid tunduvad head olema. Lubab kerge libisemisega käänakuid, pöördeid võtta, kuid säilitavad külgpidamise. Hiljem peaks lumi minema üle lörtsiks ja seejärel vihmaks.
On tekkinud armee fännidest, läbi internettide. Mõned soovivad koheselt kohtuda. Nii nagu päriselus ja sõjas, on ka minu armee muutuv, kord kaotustega, siis lisandunud uute liikmetega. Need on põhiliselt hea sõnaga ilusad neiud, vanust ja asukohta määramata enesele, maailm on ju kõikjal. Käitun nendega hästi, pakun neile lihtsat meelelahutust, tõstes nende ja juhtumisi enese ego. Kokku ei saa. Võibolla naljaga ja iseendaks jäädes juhtub, kuid internetist pärisellu tuua on päris mitu sammu, alustades numbrist ja ajapiiridest. Mõned korrad mõnd numbrit saada ei ole õigeks ajahetkeks paika loksunud.
Autos mängib Põhja Tallinna viimane plaat.
Sumps veits löriseb ja jahutusvedeliku taset võiks ka mingiaeg tõsta.
