Meelis Kapstas, Kroonika
«Mul vedas, pääsesin kuuks ajaks Tartusse ühiselamusse,» naerab nõutud muusikalitäht Tanja Mihhailova. Tema mees Mikk Saar peab vastu pidama lammutatud koduseinte vahel ehitustolmus. «Aga ta on mul tubli,» kiidab Tanja.
Vampnaine Aurora - kõlab ahvatlevalt! Novembriks jõuab Vanemuise lavale muusikal «Ämbliknaise suudlus». Nimiosa laulab-kehastab seal Tanja Mihhailova (26). Üks õnnelik laulja. Sest esimese hooga Tanja ise ei mäletagi, mitmes suur muusikaliroll see talle juba on...
«Ämbliknaise suudlusest» ei teadnud ta suurt midagi. Ei olnud ta lugenud argentina kirjaniku Manuel Puigi raamatut ega näinud selle põhjal vändatud Oscari-filmi. Ammugi meie legendaarset Draamateatri lavastust aastast 1994, kus ühte vangikongi istuma sattunud vastandlikke mehi, marksisti ja homoseksuaali mängisid Ain Lutsepp ja Jüri Krjukov. (Nüüd muusikalis vastavalt Koit Toome ja Lauri Liiv.)
Lavastuse proovid käivad ning nii elabki Tanja jälle Tartus kohapeal, teatri ühiselamus. See elu pole talle võõras. Kevadel muusikali «Queen - The Doors of Time» proovide ajal oli talle naabrina seltsiks Rolf juunior. Nüüd on loota rohkem inimesi. Seda enam, et kohe läheb siin töösse ka «Evita» ning Tartusse saabuvad selle muusikali külalistähed Marko Matvere, Vaiko Eplik ja teised, Maarjaga eesotsas. «Nii et saab tore olema!»
Kevadel nad Rolfiga Tartu linna pidutsema õieti ei jõudnud: «Mina ei saa pidutsemas käia, kui on järgmisel päeval töö. Siis peaks kaks puhkepäeva varuks olema. Sest nii kui ma panen kõva peo maha, siis kaks päeva lihtsalt häält ei tule!»
Tartu muusikute klubis Plink-Plonk käisid Tanja ja Rolf paar korda hängimas. Lemmiksöögikohaks sai itaalia restoran La Dolce Vita. Nii et nüüd kohe pärast «Ämbliknaise» esimest proovi viis Tanja sinna sööma ka Koidu ja Lauri.
Kiremata munetud rootsi muna
Tavaliselt kui keegi meie lauljatest väljamaal noka lahti saab, siis on kõva kiremist juba ammu ette kuulda. Tanjaga on teisiti. Ta on solist Eesti-Rootsi trios Sunday Mood. Lounge popi stiilis albumi «Some-thing more» nimisingel troonib raadiojaamades nii siin- kui sealpool Läänemerd. Plaat on väljas Norras, Saksamaal ja Taanis. Ettevalmistusi tehakse ka Prantsusmaal, Itaalias...
Nii trio kui ka albumi nimi kõlavad üsna anonüümselt, plaadiümbrise kujundus on aga sõna otseses mõttes näotu. Nii et Tanja lähimadki sõbrad-tuttavad imestavad uue stiili üle - kas tõesti sina laulad seal?!
Tegelikult sai see projekt alguse juba kaks aastat tagasi.
Alguses oli laulukirjutaja-kitarrist Alexandre Pier Federici. Sündinud on ta Šveitsis, kasvanud Itaalias ja Prantsusmaal, elanud aastaid Kanadas. Abiellus siis prantslannaga kokku Rootsi ning nüüd elab-töötab seal. «Nad otsisid tema laulude kogumikule naisvokaali. Plaadifirma pealik on Lauri Laubre sõber, mina aga töötasin siis veel Lauri mänedžmendi all...» Esimene ühine salvestus sai positiivset tagasisidet. Ja nii jätkati ja salvestati koos terve plaadi jagu Alexi laule. Trioga, kuhu kuuluvad Alex, Tanja ja temaga algusest peale koos töötanud muusik-produtsent Timo Vendt.
Plaadil läheb Rootsi suurtes raadiojaamades hästi. «Käisime isegi seal intervjuusid andmas ja laulsime live'is. Meie Timoga ju rootsi keelt ei räägi. Aga Alex räägib - no ilmselt sel tasemel nagu mina eesti keelt. On aru saada, et ei ole puhas eestlane.»
Alles see oli, kui Tanja sai lahti eelmisest projekti-nimest JZ Belle. Siis üks tema ilusa vene nimega sooloplaat ja nüüd jälle anonüümne - Sunday Mood...
Tanja ei kahetse. «Ma isegi ei arvanud, et see plaat ka Eestis välja tuleb. Pealegi, Alex on omaette laulukirjutaja ja kitarrivirtuoos. Kolme nimega plaadiümbrisel ei saaks välja tulla.» Nimi nimeks. Tanja on uhke: «Ma olen osa millestki!»
Tema teine album Tanja nime all on ettevalmistamisel: «Teeme, aga see liigub nii aeglaselt. Kui mujal maailmas suured plaadifirmad maksavad sulle palka ka selle eest, kui sa laule kirjutad, istud päevad-ööd läbi stuudios ja lihvid, siis Eestis niisugust asja ei ole. Peab leidma aega, et esinemiste-teenimise kõrvalt ka midagi uut teha.»
Lugusid kirjutab Tanja küll pidevalt. Aga lihtsalt plaati plaadi pärast välja lasta ta ei taha. «Pole ka seda raha, suurt plaadifirmat taga,» mainib ta.
Sestap nautiski ta tööd ja elu Stockholmis. Ilus linn ja lahedad inimesed.
«Vaata, ma ei ole oma kulu ja kirjadega ise väga palju väljamaal käinud ja... No ja juba meeldis, kuidas nad toovad-viivad-näitavad. Noh ma ei ütleks, et nüüd sain tunda suure laulja elu, aga... Natuke teistsugune maitse, kui sõidad Eestis ise oma autoga kohale Võrru esinema. Eestis ma tegelen nii paljude asjadega, jooksen ühest kohast teise, aga seal on graafik - salvestamine stuudios, siis intervjuu siin, pildistamine seal, päeva lõpuks õhtusöögile. Autod ees, sõidavad-viivad - hea vaheldus...»
Rootsi suurlinna tuledes vaimustas teda eriti Cafe Opera - restoran-klubi Stockholmi südalinnas, kus hängivad Rootsi pealinna väisavad maailmastaarid, isegi Madonna. Rootsi kodust õhustikku sai ta tunda Alexi juures. «Alexil ja Sophial on armas tütar ja väike korter. Kui ei viitsinud üksi hotellis passida, sõitsin neile külla. Nautisin kodust itaaliapärast õhtusööki.»
Madonna ja Toscana
Sel suvel nägi Tanja lõpuks oma silmaga ära ka iidol Madonna. Mõne teise staari kontserti on ta kiiganud sõpruskonnaga mugavalt lauluväljaku kõrval elava Jüri Naela rõdult. Seekord ostis ta kalli raha eest lausa fännitsooni-pileti lava ette, juba professionaalsest huvist. «Olin seal nii umbes viiendas reas. Viitsinuks veel trügida, oleksin võinud TEDA katsuda.»
Tanja tunnistab, et Madonna eelmine, «Confessions on the Dancefloor» kontsert-tuur vaimustas teda rohkem. Nii toonane album kui ka lavashow. Kuigi seda nägi ta ainult DVD pealt. «Siis oli ta ju meile kõige lähemal, Moskvas. Aga kui meilt suurem seltskond sinna sõitis, olid mul «Fame'i» etendused.»
Kallist piletiraha ta aga ei kahetse: «Tahtsin näha, kuidas ühe nii suure maailmaartisti show on kokku pandud ja kuidas see lähedalt mõjub. Vaadata lähedalt lava, koreograafiat, tantsijaid ja kostüüme.» Kontserdil käis Tanja koos Laulu- ja Tantsukooli WAF juhatajast kolleegi Villiko Kruusega: «Mikk pole Madonna fänn ega viitsinud tema eest nii suurt raha välja käia.»
Aga tänu Sunday Moodile sai septembris teoks ka Tanja selle suve vahvaim ühine reis elukaaslase Mikk Saarega. Itaaliasse. «Kuna Alex üritab meid saada laulma sinna festivalile, kohtusime seal mõnede korraldajatega.» Tulemustest olevat veel vara rääkida. Sestap räägib Tanja esialgu Itaaliast lihtsalt kui väga-väga super paigast: «See oli ilusate vaadete, veinide ja söökidega täiuslik puhkusereis.»
Välja arvatud sõit läbi Poola. «Sealsed kitsad maanteed - ai-ai-ai! Palju remonte ja nõmedaid autojuhte!» Nii et mitusada kilomeetrit tuli venida seitsmekümnega. Tanja ja Mikk kannatasid vapralt kordamööda roolis. «Aga see-eest ühe jutiga poolteise päevaga kohal.»
Itaalia oli seda kannatusterada väärt. Veneetsia! Veel enam aga Toscana maalilised väiksed külad ja linnakesed keset viinamarjaistandusi. «Seal oli kõik-kõik, tervenisti kõik ilus! Pluss hea vaheldus.» Sest suur osa suvest kulus Nõmmel ostetud kodu remondile. «Ikka töömeeste abiga, sest ei Mikk ega mina ole väga head ehitusmehed. Ja ega see väga odav lõbu ole. Nii et vaikselt võtame.»
Heade naabrite juures pesemas
Mõne aasta eest produtsent Lauri Laubre alt iseseisvunud Tanja ja Mikk üritavad omal käel muusikat teha. Sestap on Mikk lauljapaari elamisse soetanud ka oma kitarrid-arvutid-värgid. «No et saaks kodus ise demosid valmis lindistada, et pärast mitte kuskil stuudiotes veel selle peale aega raisata.»
Aasta tagasi otsustasid noored koos laenu võtta ning seni üüritud korteri päriskoduks osta. Kahekordses kuue korteriga eestiaegses majas oli Tanjal-Mikul küll viis, aga mõttetult tillukest tuba. «Nüüd tuleb kolm, ühte stuudio. Vaheseinad veel ootavad järge, küll aga puudusid suvel mõnda aega välisseinad. Nii et minul Tartuga vedas,» naeratab Tanja. «Puhas tuba. Mikk on seal tolmu sees.»
Tanja süda on rahul, Mikk jäi heasse seltskonda: «Naabrid on head. Eriti abivalmis noor pere elab kõrvalmajas, kus me nüüd pesemas, süüa tegemas oleme käinud...»
Pulmad soolaleivapeoga?
Soolaleivapidu Tanja enne kolme aastat ei luba. «No kui kõik väga hästi läheb... Siis aga juba koos siseviimistluse-diivanitega. Kui juba renoveerida, siis tahame, et kõik oleks täpselt läbimõeldud ja lahe. Nii et vaikselt võtame.» Kuna kõik see nõuab raha ja ka muusikasse on mõlemal vaja investeerida. Tanja tunnistab, et masu pole neilegi võõras: «Sel suvel oli ikka märksa vähem firmapidusid.» Küsimusele, kumb peres praegu rohkem teenib, vastab Tanja delikaatselt: «Mul on sel aastal Vanemuisega vedanud: jaanuaris Memory-kontsert, kevadel Queeni-muusikal, nüüd «Ämbliknaine». Selleta oleks meil selline ühtlaselt keskmine olukord - ära ei sure, aga kiita ka pole.» Sest Sunday Mood on ka veel suhteliselt uus projekt - esialgu rohkem promotööd kui esinemisi.
Aga õnneks avati Tallinnas uus ameerika restoran Chicago 1933 ning seal esinevad Tanja ja Mikk oma bändiga Swingers päris tihti.
Viljandi Kultuuriakadeemias koreograafiks õppinud Tanja teeb edasi ka tantsuõpetaja tööd, nii WAF stuudios kui ka Georg Otsa muusikakoolis. Jätkuma peaks ka Tanja töö TV3s saatejuhina. Seriaali «Kodu keset linna» uude hooaega peaks ta tulema hiljem. «Nad ütlesid, et hetkel on seal muud tegelased ja uued liinid, et toovad mind natuke hiljem tagasi sisse.» See sobib Tanjale: «Saab Tartus Ämbliknaine valmis ja eks siis ole näha, mis Lara suhtest Hannesega edasi saab.»
Nutikas oleks soolaleivapidu siis ka kohe pulmadega siduda - kaks korraga, ühe hinnaga... «Oo ei! Et kõik tooks meile
pulmakingiks leiba ja soola või,» naerab Tanja selle säästuplaani välja. Ja lisab siis naeratusega lihtsalt: «Ma ei oska öelda, mis kolme aasta pärast toimub. Praegu pole keegi mind naiseks palunud. See küsimus on ju rohkem mehele.»
Senised kaks aastat Mikuga olevat läinud küll tõusujoones. «Kusjuures meil ei olegi väga erinevad harjumused,» tõrjub Tanja
küsimuse nende erineva rahvustausta kohta. «Oleme suht sarnased, ühtemoodi hullud,» naerab ta. «Vaatame telekast multifilme ja lemmiknalju kasutame siis pärast ka omavahel elus.» Mõlemale meeldib elada «nagu jumal juhatab». Ja süüa ja süüa valmistada. Muusika ja ühised tuttavad niikuinii. On, millest omavahel rääkida. Väiksed tülid olevat aga niisugused tavalised, nagu kõigil: «Kui tema on näljane, siis ta läheb kurjaks. Ja mina siis, kui olen unine. Aga taldrikuid pole me seepärast veel lõhkuma hakanud...»
Kui libedalt läks tänapäeva Eesti Romeol ja Julial teineteise esitlemine oma vanematele...?
Ämmad-äiad, oi-oi-oi!
Mikk on Tanja emal Kohtla-Järvel külas käinud. Ja Tanja isa käis, sai Tallinnas väimeespoisiga tuttavaks. «Aga siis ma polnudki nii närvis!» lisab Tanja. Hoopis hullem olnud tal Mikuga oma Koplis elavate vanavanemate palge ette ilmuda. Eriti kartis ta vanaema arvamust. Emaema Tatjana, kelle auks Tanja sama nime sai. «Tema on mul tavaliselt selline, kes pärast otse ütleb. Kui mul mingid eelmised poisid seal minuga külas käsid - Ja tšuvstvuju - eto ne tvoi tšelovek...! / Ma kohe tunnen, et see pole sulle õige mees!» Nii kartiski Tanja, mida vanaema Miku kohta kostab. «Aga hästi läks,» ohkab ta kergendatult.
Ja ka vanaisa võttis Miku omaks. Sellest on selge märk. Tema küsib nüüd noortelt alati: kumb roolis on? «See on nagu bonding või kuidas selle kohta eesti keeles öeldakse... No nagu tavaliselt vene mehed ikka - tunnustuse märgiks on vaja koos pits viina võtta.»
Miku vanematega kohtumist lükkas Tanja kaua edasi: «Ma ei tahtnud üldse sinna minna. Muidugi ma kartsin. Kui keegi nii väga meeldib, siis kardad ju, et äkki keegi midagi ütleb või suhtub teistmoodi.» Nii tuli Mikul meelitada tüdruk valega oma vanematekoju. «Neil oli seal aias mingi istumine, suurem seltskond sõpru-sugulasi koos. Mikk helistas ja palus, et ma talle sinna ühe asja järele tooks.» Tanja tõrjus kohe, et olgu, ta sõidab sealt maja eest läbi, aga jumal eest, sisse ei tule.
«No sõitsin autoga kohale, lasin aknaklaasi alla... Mikk aga sirutas käe sisse ja tõmbas süütevõtme välja: «Nii, vali nüüd, kas jääd siia tänavale passima või tuled sisse!» Nii et mul polnud valikut. Aga ma olin nii pabinas! Tagantjärele aga, nii valus polnudki. «Keegi halvasti ei öelnud. Ma ei tea ju öelda, mida nad mõtlevad. Aga läbisaamine tundub meil hea. Ja pere koerad võtsid ka vastu!» paneb Tanja naerdes oma hirmule punkti.
Seda probleemi, kuidas end jõuluõhtul esivanemate vahel jagada, Tanjal-Mikul pole: «Venelased jõule ju ei pea. Meile on ikka uusaasta olnud tähtsam.» Paraku lauljaile on vana-aastaõhtu aga kõige magusam tööpäev. «Nii et soovime emaga teineteisele head uut siis, kui teda näen. Ema kurvastuseks juhtub seda harva. Enamasti sõidab Tanja kodust läbi siis, kui Kohta-Järve kanti esinema satub. Sel suvel kutsuti Tanja juhtima Eesti Energia «Ühist päeva» Toilas. Paraku koju Kohtla-Järvele ta seekord põigata ei jõudnudki.
Integratsiooni imeloom
Veel kümme aastat tagasi ei rääkinud Kohtla-Järve tüdruk vaat et sõnagi eesti keelt. Kuidas on aga Tallinna poiss Mikk Saare lood vene keelega nüüd, pärast paari aastat ühist elu Tanjaga?
«Ta saab hästi aru, natuke räägib,» annab aru Tanja. «Vanaisaga on vaja vene keeles. Mõningaid sõnu ma siis ikka tõlgin, aga nad saavad hakkama.»
Tanja ise räägib Mikuga vene keelt ainult siis, kui vihaseks läheb. Siis kasutab ta sõnu, mida Mikk ei tea. «No see on pigem nalja pärast,» lisab Tanja. «No ja vahel õpetan talle mingeid nalju ka vene keeles. Aga püsisuhtlus käib meil ikka eesti keeles.» Sest läheb natuke aega, kuni Mikk vene keeles välja mõtleb, mida ta öelda tahab. «Mina võin oodata, aga tema ei viitsi oodata...»
Tanja näitel võib küll öelda, et see Eesti «imeloom» nimega integratsioon on imelihtne. «Oma kogemuse pealt võin öelda, et mul oli motivatsioon, miks on vaja eesti keel ära õppida. Lihtsalt olin sunnitud.» Sest Tanja tuli Kohtla-Järvelt vene keskkoolist Viljandisse artistiks õppima. «Esimene aasta oli kohutav, aga kui sellest üle saad - kõik on ainult tõusuteel.»
Tanja eesti keel edenes kindlasti ka tänu tema esimesele elukaaslasele Mikole - paar aastat kodust praktikat...
«Ei, ma ei ütleks päris niimoodi. Sest tolleks ajaks olid mul juba kõik tuttavad-sõbrad-töö juba eesti keeles.» Ka kahtleb Tanja, kas just paar aastat: «Elasime kaua - tema Tallinnas, mina Viljandis. Vahepeal oli ta sõjaväes. Nii et raske on seda aega niimoodi lugeda, mitu päeva me olime koos.»
Ja Mikost sai Mikk...
Miks Tanja paar aastat tagasi Mikoga koos Tallinna lähistele Jürile üüritud korterist äkki välja kolis, jäi tookord saladuseks.
«Ei, Mikk ei olnud põhjus. Tema tuli natuke hiljem, kui mul otsus Miko kohta oli juba tehtud.» Aga ikkagi, miks siis? Veel nüüdki otsib-kaalub naine kaua õigeid sõnu: «Miko - kuidas seda eesti keeles öeldaksegi - kaotas minu usalduse. Ühe oma teoga. Millest ma teada sain.» Pinnimise peale viimaks siiski annab aimu: «No lihtsalt, kuidas ma seda leebemalt ütlen... Ma ei olnud Mikol ainuke naine tol ajal.» Noorele uhkele venelannale sellest piisas.
Ja ei mingit läbisaamist-suhtlemist enam? «Sel suvel mulle temalt SMSi sünnipäevaks enam ei tulnud. Sellest järeldasin, et me ei suhtle enam,» võtab Tanja suhte kokku. Ning lisab, et küll saab ta tänaseni hästi läbi Miko emaga.
Tollal vastas Tanja ühes intervjuus, et talle meeldib vaadata vene telekanaleilt vanu häid Vene filme. Päeviti, kui Miko on politseis tööl... Kelle käes on telekapult nüüd, koos Mikuga?
Moskva pisaraid ei usu
«Hetkel ma vene kanaleid ei vaata,» lausub Tanja. Küll aga tutvustavat ta vaikselt Mikule vanu Vene filme. «No neid päris vanu nõukaaegseid mustvalgeid kinokomöödiaid.» Neid on Tanjal varasemast hulga DVDdel. Nüüd aga otsib ta uusi, mil oleks Miku tarbeks eestikeelsed subtiitrid. Juba on vaadatud «Briljantkäsi» ja «Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset». Plaanis on Tanjal kindlasti ka «Õnnekütid» ning «Šuriku seiklused».
«No alguses ma üritan teda ära osta komöödiatega,» itsitab neiu naerda. Et siis hiljem «draamaosakonda» tõsisematele filmidele üle minna. Ja edenemismärke juba on. «Moskva pisaraid ei usu» - ainus vene Oscari-film, see pole ju komöödia. Nii et seda filmi ei julgenud Tanja veel koju tuua. Aga siis juhtus see tulema ühelt meie kanalilt eestikeelsete subtiitritega. «Küsisin Mikult, kas vahetame kanalit... «Ei, las olla,» jäi Mikk vaatama...»
Kui kellelgi läheb elus nii hästi nagu Tanjal praegu, ahvatleb see lõpuks küsima - millal, mille peale ta ise viimati pisaraid valas. Vastus on kärme tulema: «Oi, mina nutan tihti. Filmilõpud - see on õudne!» Tanja vaatab ühes toas ja Mikk hoiab filmil teisest toast silma peal, ise samal ajal arvutis. «Nii et ta näeb ja teab täpselt neid filmikohti, millal ma teises toas nutma hakkan ja on õige aeg mind lohutama tulla.»
