Valid õhtuooteks selle 2017 aasta värsket välismaa kartulit, sellest kõige alumisest riiulivahest. Kitsukesest kastiavast surud käe sisse ja valid nõndamoodi. Liginevad sääred, et teha ruumi lähedusele. Üllatute- see on tavapärane ja täiesti loogiline, nimelt soovib säärte omanik võtta ülemise riiuli porgandeid. Mööödaminnes libistan end säärte embusest ja kaalun maaubinad. Poe tagaosas suundun valmistoiduletti, tegelikult olen suundumas valmistoiduletti, blondiin neiu kitsa särgiga vaagib parajagu midagi sealsamas kuhu minul asja, ootan hetke, kuid valib endiselt. Piidlen siit ja sealt, liginen talle küljealla, lähedale, võtan allriiulilt lasagne, vaatan veel teraselt koostist ja kuupäeva. Seejärel valib blond ka nimelt sama lasagne.
Riiulite vahel kohtan veel esimest naist koos kaaslasega kes meenutab mõnd Eesti etnomuusikut. Sammud kassasse ja.. taha võtab järje blondiin Lasagnega.
Mõlema lasagned sõidavad lindil, nii lähedal, samas lindile asetatud vahepuu vahet kinnitamas.
Mõtlen kas oleks pidanud võtma porgandit?
Koduteel väljun poe tagauksest, võtan suurema kaarega parkimisplatsi ja kuulen samme. Taga kõnnib blondiin, rahumeelselt jäätist paberist välja närides, lasagne ulakalt kotis. Lasen ta kaart tehes enda ette, läheneb majale ja viimane trepikoda, selgub naaber. Ime, et me nii lähedased siis.
Siis tuled koju ja päris oma naabril on kõht lahti ja soiub midagi eilsest unest.
