Jalgade osaks jäi keha trepist alla tuua.
Sealt edasi lukustatud välisuks ja 8.5 kraadine miinus.
Auto oli keskmine ja lund oli sadanud 11 tundi.
11 cm ja enamgi jagas end sõbralikult autopindadele.
Sõitsin maja kõrvale platsile, et lükata lumi autolt.
Väike sõidetav ring ümber ümbritsevate majade. Ja teistpidi tagasi.
Ei saa sulle helistada, kunagi ei tea mis meeleolusi ja mis mõtteid jagad oma väikeses peas.
Tõenäoliselt ei ühildu need korteris aega surnuks lööva minuga.
Balti jaamast ostetu manustamine kuulus õhtu vajeldamatuks osaks.
Ma ei ole joodik, ei ole narkomaan, kunstiinimene ka mitte nagu mõned ekslikult arvavad.
Valgele paberilehele ei oska midagi kujutada.
Korter rõhub.
Asukoht ei ole hea, kui pikalt olla.
Ja kohapeal olek käib asjaga kaasas..
Siis peaks seltskond piisavalt vahelduv olema.
Juba sa tüütad mind.
Päeva kirvetera,
Automoto.ee foorumist.
Punased autod ja needus nendega
"Ja meil oli üks vend kui me väiksed olime kellel oli punane erekas ühe pedaaliga (kurat teab miks..teist kunagi ei olnud küljes), tal oli kogu aeg mingi kepp sellega...praegu tuli meelde, raam oli pehme ja kett tuli maha kogu aeg... "
Kui olen üle kuu olnud ilma eesti ja nende inimesteta.
Ja juba ma tunnen endas taandarengut.
Soome hoiab rakkes ja harvad nädalavahetused annavad tööpäevadest puhkust.
Sama seis tekib Eestis olles. Esimene nädal läheb enamväham asjaette, sealt edasi tühi maa..
Eesti ei anna tugevat rakendust. Mida on selgelt vaja, kui tahan end tagasi aklimatiseerida.