See oli klahvidest moodustunud maastik. Siin seal kasvasid ilupõõsad mille tihked juured olid rajanud tee läbi klahvipinnase.
Künklikul pinnal näis "tühik" erakordselt pikaksveninuna.
Vasemal hoomasin r-i. Pead pööramata võisin aimata parempoolseks x-i oleva.
Väli näis lõputu, klahvistik pidi end kordama taas ja taas.
Tegin katse tõusta, end pöörata, kuid mingi raskusjõud hoidis tagasi.
Lamasin d-l.
Taevas oli täis tähti.
:ddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddd
dddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddd
dddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddddd
Ümbritsevaist saaksin moodustada redx, mõtlesin.
Ühelt klahvilt teisele veeredes, seda piisavalt kiiresti. Servad puutusid kokku, et mõnd sõna või lauset moodustada tulnuks teha hiigelhüppeid või lennelda õhkõrna liblikana üle..
:ddddd väsitas.
Sulgesin silmad, et oodata screensave-i.
Ma kappan, kappan mööda ilma, kõike kuulen näen..
10 mai 2011 kell 20.50 võru.
+20
