Täna tegime maahommiku, mis algas tv-st "maahommiku" vaatamisega. Sellele järgnes "õnne 13". Mis polnud sugugi kummaline, päris lõbus oli. Mõlemad asjad siis. Võibolla on asi selles, et ei puutu kokku eriti maahommikute ja inimsuhete ja laadsete asjadega sellistes olukordades, nagu ettekandele tuli. Tein kohvi ja juustusaia. Hommikul on plusskraadid, sula, udu aknataga. Kõrghoonest maapinnani on zoom läbi udu. Kusagil taevaviirust paistab päiksehelk. Margus kutsus viina jooma eile. Ma lubasin kaaluda, et joon ise ka parasjagu. Hiljem helsitas Mirjam, et kus oled. Ütlesin, et teen kasulikud asjad ära, et hiljem siis. (meenutab"mandariine" see elu siin)
Hiljem siis olin arvutikaissu magama jäänud, kasuliku asja leht lahti. Tegemata. Kirjutama mõned vastused, dokumenteerida ja selgitada, küsida lisaks mind huvitavat, teha ettepanek. Lisaks broneering.
Hommikul vaatan, et olin kirjutanud sõnumi telefoni, et magan veidi välja. See oli saatmata, oli ka Mirjam helistanud peale poolt ühte. Ja kujuteldamatult isegi rääkinud pea kaks minutit. Ma ei tea mida ta rääkis, olin vastu võtnud, et äratus või sarnane.
Väsimus oli teemaks, peale tõõnädalat tavaline nähtus, sp. teengi neid maaahommikuid mis sunniks ja lubaks mõtteid teise tasandisse.
Eile käisin peale tööd pabereid viimas ja ei leidnud korraga õiget maja. Tiirutasin üle tunni isegi. Hiljem sain aru, et otsisin liiga lähedalt, koht õige, kuid alles vastavast külakesest läbi sõites sain aimduse kuhu peab minema, mitte siis veerekestmööda igat teeotsa läbi proovides.
Selle õhtuse sõidu laevale jätsin lihtsalt juba seetõttu ära, et vajasin und, selle järel tulid muud äraütlemised, sest keha vajas puhkust ja mõte vajas rahu, et välja mõelda, koostada tegevusplaan edaspidiseks. Eilne hommik on miinus kuuega ja sama õhtu siis vaikselt miinus null koma viis. Teepinnad nagu kohati libedad, ka seal külavahel, kus nagunii max 30km/h. Et ei ole märkida midagi sellekohta. Mis ma tahan öelda on see, et libedus käib asja juurde talvesõidus. Lihtsam on selle ga arvestada ja teha oma korrektuurid. Halvem lugu on siis, kui sa ei tea midagi sellist oodata ja oled võtnud liiga suure tüki võimalustest mis tegelikkuses osutuvad valeks. Libedale teele sattumine, kord enese liigsest usust, teinekord valedest valikutest mis on algusest peale osutunud valedeks valikuteks, kuid sa pole lihtsalt kuulanud ega näinud. Eile siis teed natuke libedad ja muidugi kui otsid või natuke kiirustad sõidad ikka sajaga ja tunnetad autot parasjagu niipalju, et tead, et sellega saab arvestada. Asjaolud mis esimese libedaga tahavad mõnepäevast südametunnet on viimase lumega teekond suurde suvesse. Mõõdaminnes. Nagu armumine, mis hiljem on lihtsalt kokkulepe, kui sedagi nn. libe tee.
Vihma on hakanud sadama vahepeal, või siis lörtsi. (Nüüd ei kumbagi, kuna parandan kirjavigu ca 15 min hiljem.) On veel kohvi ja juustusaia (no ei ole enam) Tänane plaan on siis kirjutada meilile vastused, teha järelpäringud taotluste osas, tekitada jutulõng, vastastikune liin, sobitada oma soovid vastaspoole pakkumisega. Teha tõsist tööd oma tulemuse nimel. Nii nagu oleme harjunud. Kuid mida aegajalt unustame.
Smssina oli pomminud Kät. Olin talle mingi vastuse peale kirjutanud Fu+k.
Temal siis oli hea meel saata mingi öööpäev hiljem vastuseks ..you
Hiljem kirjutasin välja vabandusena, et tol hommikul ei tulnud midagi paremat mõtteisse. Vastas u, et nüüd ei ole enam midagi teha..:)
Praegu on nii ,et need hetked mil kirjutan ilmuvad muu pahna seest ja on seetõttu erinevaid algatusi täis. Siin võiks olla ükskõik mis laadne kirjutis. Muudest tegemistest ei saa alati seda vaimu, mis lubaks.
Meil on laulja Renate. Jäära tähtkujust, teeb ise oma laule. Kirjutab sahtlisse, vahel avab selle, olen kirjutanud talle plaadiarvustuse. Tema lood käivad üles ja alla, teades, et jäär siis ei imesta, et just nii see käib. Temas on teadmatus ja julgus seda kõike avalikkusele esitada. Ka seda mis ei ole veel nagu päris valmis, kuigi tema endajaoks on. Samuti kirjutan sellest mis täpselt suhu tuleb. Ukr.. (riik) tahan kirjutada, kuid blogil on ka seal lugejaid. Ei taha eksida nende teemadega. On isegi üks pilt kenasti soojadesse lahinguks sobivatesse riietesse mähkunud mehest, peas olevat kiivrit läbiva kuuliauguga. Kui ma ei avalda seda. See oleks liiga isiklik, ja see mees ei oleks arvanud, et blogisse sellisel moel saab. Pealkirjaks olin mõelnud Tategiomastarustkõikõieti.
Meil on uusi töötajaid. Olen pahatahtlik oma naljades, küsisin, et mis oleks järgmine asi mida võtaksid ette odava meelelahutusena. Ise pakkusin, et mina käin nt tööl.
Märksin teisele, et (autoraadios laulab renate) et kas laulusõnu ei tahaks kirjutama hakata, et tema teeb seda. Võibolla sinu anne peitub just seal.
Panete tähele sarkasmi või mis? Selleasemel, et vihastuda. Kas need märkused ei pane rutiinis vaevlevat inimest mõtlema?
Lollus.
Meie suund on teispoolttuult sellele. Kuigi kohtame seda. Nagu inimene kohtab metslooma. Või õigem oleks öelda. nagu metsloom kohtab inimest. Me lihtsalt ei puutu järjepideva lollusega kokku, kui siis võimalusel parandame, eemaldume. Elus on palju muud. Milleks raisata seda vihkamisele. Kui saab siis paranda, kui ei, viska minema. Raskem juhus on olla seotus pikaajalise lollusega - sellisest mida oled õppinud hoidma. Ka sedapidi, et lollus ise ei taipa, et teda hoitakse millegi eest.
Lollusest vabanemine.
See on osaliselt enesetapp. Vabaneda, et see ei sööks sind kauem. Iga päev, enamalt öösiti hävitab sind. Ka peale vabanemist, vaid ajaga mõtestub eelnev ümber ja saad alustada uut etappi. Pole olemas valutut viisi. Mõnel lollusel on komme tulla kummitama ka aastaid hiljem.
Konkreetsus.
Lollus millel ei olnud mitte mingit alust toimuda. Ja mis muutis tegelikult kõik. See on midagi sarnast, kui tappa süütu inimene ja siis tuleb oma tapjat kummitama. Ka täna ei näe ma mingit põhjendust. Ja nii tuli kõik veega alla lasta, sest sellel ei olnud põhjendust. Kogu täiega, nagu tehing millel pole kaalu. Milesse on paigutatud, millesse on usutud, kuid kaine mõistus käsib loobuda, et oleks veel mõtet. Elul. Mingi arusaamatu lugu.
