Sõnasid, et maailm on kohatu paik sulle?
Rääkisid veel asjust, kuid eelnev MÕTE virvendas endiselt audiofailina läbi õhu.
Sulgesid silmad, tehes vanainimese nägu, justkui kortsulist või nii.
(Päriselt ei uskunud, et hõõguvate tukkide ääres istuks keegi "liiga noor" mõtlesin.)
Oli olnud üks neist aegadest, mil maalm avanes sulle nagu solgiämber.
Mina aga kohendasin tõrksat, toorest tuld.
Olid tulnud, et mitte magada, ka mitte vaikida.
Vaid väljenduma, vaid kuidas tahes.
Ja päiksetõusuni oli veel aega.
Tegelikult oli kõigeks aega.
Sellest hetkest.
Valge kajak kannab hoolt,
et saaks valgus minna poolt.
Sealt kus vaade avab itta. - sittand vasta klaasi pikka.Laseme ojal voolata. Laseme ajal voolata.
Laseme vihmal sajada. Piserdunult vajada. Määratu, määritu, vääritu minema ajada.
Mis on linnukesel muret.
Linnakeses kerkivad kelkivad majad.
Helkiv klaas, püüdjaks loodud.
Traditsiooniline ehk kapsas?
ehk kartul?
ja pohhui pohla
mingisugune moos
pole täna menüüs.