Sa võid ignoreerida reaalsust, kuid sa ei saa ignoreerida tagajärgi.

 Me ei ole inimesed, me oleme inimhinged kellele on antud inimkeha ja võimalus siin maailmas inimesena ringi liikuda. Me võõristame oma keha lõpuni, me oleme kehatud, kuid kanname skafandrit e. keha võiduka lõpuni, mil see maailm meid vabastab.

Car.

«Carmen»

Selle loo päris saamislugu ei julgenud ma aastaid rääkida. Kontsertidel mõtlesin aga lugusid välja ja bändikaaslased kuulasid kõht kõveras, et mis siis sel korral. Tegelikult inspireeris seda lugu juhtum 1998. aastast Vantaa lennujaamas, kuhu olin saabunud kolmenädalaselt USA reisilt ning jäänud maha Tallinna sõitvalt lennukilt. Oli öö või väga varajane hommik. Istusin tülpinult suitsukapis, kuhu astus konjakiklaas käes, üks neiu. Oli näha, et kaugelt maalt tulnud ning väsinud. Süüa polnud talle ka eriti antud. Hakkas ühtäkki minuga inimkeeli kõnelema küsides, et kas olen see bändimees, Termikast? Olin kõrvust tõstetud, jah, mina olen laulja, Jaagup. Jutu käigus selgus, et olime kolm nädalat varem sama lennukiga USAsse sõitnud. Ta rääkis, et oli jõudnud vahepeal sõita ka Milanosse ning Tokyosse. Ma jõudsin mõelda, et ju on rikaste vanemate laps. Astusime suitsuruumist jutu käigus välja. Ja ma küsisin maailma kõige piinlikuma küsimuse, mida ei tohiks kunagi ilusalt naiselt küsida - kas sa oled mingi mannekeen? Ta oli tükk aega vait. Ja vastas siis - ei. Ma ei ole mannekeen, ma olen supermodell Carmen Kass. Ma tõstsin pilgu. Ta seisis nagu tellitult enda pildiga elusuuruse Diori plakati ees. Ma ei ole end iial lollimana tundnud. Kirsiks tordil tellis hommikuse lennu ootamisest tüdinud Kass endale eralennuki järele ja võttis lennuväljal kojusaamist oodanud teised eestlased, k.a. minu, kaasa ja sõidutas koju.

 

Allikas Postimees Kultuur

 

Vastu hommikut kui olen unes näinud aegade tagust kurvasilmset mersut.(1996 arvatavalt) Maha maetuna, ära mädanenuna, unustatud kuritöö jäänukina.. Laip selili kõrval.

Vignale on tulnud