Lõkked põhjamaa suves.

 Jope on ammu pakitud, varnast võtad selle mida ei kasuta, vanamoodne ja tume, mitme eelneva isiku poolt kantud, aga täna sobib just see. Jalatsiriiulist vaatavad vastu mullusuvised või lausa kevadised tossud. Mine nüüd võta kinni millal kord need said maha kantud. Surud needsamad ammu unustatud jalatsid varbaotsa ja astud öhe. Ka jalavarjud on saanud osaks pagasist ja selleks õhtuks võtad just selle mis leiad ja mida pole kantud kuid. Või oli see alles eile? Või aasta möödunud? Asfalt kuivab, pole seda lund ega jääd ühtegi nii palju. Kuivad laigud ja veidi vesisemad kohad. Neist astud mööda, möödaminnes. Astud ja märkad enese ümber olevat aega. Just teda. Midagi hoomamatut samas äärmiselt lihtsat. Eile, täna, homme- kõik oluliselt kaugenemas üksteisest. Piiratud vormid, kui piiritleda aega. Lihtsustatult ka aastaaeg, see üks..
 Kõik on tuttav, kuid ootust ja lootust andev. Vana aja riietus ja jalats annavad kuidagi erilise hõngu. Sest see on sinu otsus, pole kellegi kantud ja käest antud idee vaid täiesti sinu oma ja sellel on antud kanda. Tunned end üle mitme aja suurepäraselt. Vaatad veel rattakuuri kas jalgratas on alles- ja seal ta ongi, veel rohkem vasakule nihutatud, et teha ruumi lapsekärule.  Minevik on osake tulevikust. Tegelikult on olevik meie tuleviku mudel. Minevik on ankur mida hiivates annad võime edasi liikuda. Laseme siis sammul käia, homme on hoopis teine mosaiik ja tean seda.. Homne eile on täna. Aga me ei igatse seda siis..

Looreha

 Minu isiklik uus lemmiksõna on MAUK.
Uus/vana. Ammu tuttav sõna, mis andis endast täiesti rahulikult külge keerates märku..
Nimelt siis assotsieerub antud sõnaga keegi kes on näiliselt ajast maa, veidi lodev ja ehk liiga (lähi)suguvõsa küljes kinni. Justkui pesast välja lendamata kakupoeg. Oma aega ootav, ootel, tegemata midagi selleks, et sarvist haarata, et kelgule, et laineharjale. Riskivaba, mugav, isiklikus plaanis õiges ajas ja hetkes, kellegi mõistes segavalt ajakohatu.