Unenägu
- Mingil hetkel olin V-S. Seal surnuaia äärsel teel, otsapool, mis on tööstuse tn.-lt näha. Ilm oli vastavalt kevadine ja külm, oli valge ja vaikne. Mõttes oli midagi sellist, et võtame kokku oma hetkevõimalused, et on jalgratas ja sõiduauto Saab, (900 või 9/3 tumesinine, neli ust) et see meil Ingega kahasse ja kuna teda siinamail pole siis peaks ise üv. tegema, et see vist läbi, muidud seisab niisama kuskil, et ei mäletagi teist. Soome kelgule peaks samuti üv. tegema- sellega sõitsin siis hetkel. Või nühkisin niisama kuiva asfalti. Kokkuvõtvalt mingid lapsepõlvemeeleolud või sarnased.
- Soome kelguga sõitsin, kui kohtasin Tiinat. Olime jällegi tasemel mis sundis mind teda igatsema ja sama teema sundis meid olema võimalikult lahus, kuna kokkupuuted ja sõnad mida kasutasime olid võõrsõnad. Tegelikult polnud me kuhugi laiali läinud. Nimelt tal siis jätkuvalt paralleelsuhtlus, kes teda vedas igalepoole ja kes pakkus nn pereelu. Keda sai vaid vihata vanamoodsa ja kitsastesse raamidesse surutud maailmapildieest, selle kaasakiskuvusest, mis ei arvestanud minu isikuga. Mis tiris silmust mis oli minu kaelas. Aga see kokkuleppeline kokkumäng nende mõlema vahel. Teadlik tegevus. Nõnda siis unenäos. Kes teab see teab, et lõpuks ei ole minu rida mingit surnud asja taga ajada. Energia on elu ja seda seal ei olnud. Sellest hilisemalt kuidas väljuda sarnastest olukordadest.
- Olin olukorrast sõltuv, kuna asi puudutas mind, mõtlesin oma suhtele, see mõtlemine oli omandunud millekski iseseisvaks, et isegi, kui ei mõelnud oli vaim sellest teadlik. Ja see vaim nö jooksutas oma mootorit kokku. Suuremaid sellesisulisi omavahelisi rünnakuid oli aimata une kestel ja selle algstaadiumis. Oli mingi toapilt, vahel mingid inimesed ja just see sünge teadmine (et mis on toimunud ja mis kerib end laiemaks ja mille kokkupuuted nõuavad lahingut ja vaba meetrit võidetud pinda, kellegi poolel) ja meeleolu täitis teatud hetked ja kohad, isegi mitte niivõrd asukohad ise ei olnud olulised. Teadvus nagu sa ei saa mitte midagi teha ja upud ära sinna. Teadmata, et abi tuleb kusagilt hoopist teisest kohast.
- Kuulasin mingit raadiomoodi asja, mis oli integreeritud soome kelgu kella (nagu jalgratastel, asus käepideme vasemal pool) See võis olla CHALICE. Mingitlaadi lugudekogum, kus juttu ka vahel. Seda pidi aegajalt vahetama, kuna kokku kestis kõik ca 20 min. Ja siis vahepeal vaikus, et uuesti alata. Millegipärast sõitsin siis vasemal pool teed, seal kus oli vanasti politsei, või kui soovite pank, või kui soovite pudupood, paremalpool park. Kuulasin Chalice lõpuotsa, sündis vaikus, esimese maja nurgatagant jalutas stiilselt talveriietesse mähkunud Tiina, kes oli mõtteis. Tegin kuuldavalt "khmm", jätkates oma teekonda, millepeale tema võpatas ja astus sinna samusesse hoovi järsult, et eemale, et pole näinud. Et tema mind ei tunne, sest oli ta ju end tagasi tõmmanud minu elust. Teadlikult või tahtmatult sisenedes teise inimese maailma. Olin teadlik, et ta oli läinud sinnapoole kust tuli, see teine jorss elas sealpool. Unenäoviha on midagi seolist mida pole tõesti vist kunagi tundnud, vähemalt mitte nii reaalselt, et ärgates end selle keskelt leida. Tundes seda reaalselt. Tänades õnne, et tegu on möödunuga.
- Mingist inertsist oli mind ja minu soomekelku just sinnapoole vedanud. Tegu on asulakeskusega ja reaalis pole seal väga jämminud taolisega, unenäos siis küll. Hiljem olin teiselpool tänavat, u kohas kus lasteaed. Inimesed ootasid lumehanges bussi. Buss tuli, oli suur ja tavaline, vedasin kelgu rohkem teeveerde. Buss võttis inimesed peale ja lahkus, mina olin otsustanud tagasi sõita, selleks liikusin üle tee (mis oli keskel pika ohutussaarekesega).
Ilmast. Unenägu toimus vahemikus kell 8- 12.30 Laupäev. 8 märts.
Hommikul selge taevas ja päike. Sooja u 6 kraadi. Vaikse tuulega.
Mereäärsel rannikul tugevama tuulega. Hilisem kraad keris kaheksa peale, põhjamaa ikkagi.
Öö lubas sarnast, kella kahest oli teed kuivad, tuuline. Sealt algasid vihmad, vihm peksis kogu öise ülevaloleku, või siis selle teise otsa vastavast ajast vastu aknaid. Varahommikul sai vihmast lörts ja hommikuvalges kell 7 sadas laia lund, et KATTA teed ja tänavad.
Kaheksast võtsin aja magada.
(täna, päev hiljem on kõik endine. Puhtad ja kuivad tänavad)
Minu magamised kellaajaliselt u 20- 22-01.30
Vahele reaalne ülevalolek ja tegemist tegemine,
Siis hommikul taas suikku, U 8- 12.30 Mis oleks võinud ka ära jääda, kuid miks mitte magada.
UnenäoSaab oli unenäos odava autona, u nagu praegu need hinnad on. Tumesinine, üks konkreetne 9/3 on käinud läbi mõtteist, kui hobi- ja suveauto 2014. Aga millest olen loobunud, kuna neid hobiautosid koguneks liiga üle reaalse vajaduse, et kaotaks mõtte. Et võimalusel kasutaks sel suvel jalgratast. Soomekelguaeg on varasest lapsepõlvest ja neidsamu teid on sellega ka sõidetud. Tiinaigatsus on märgilise tähendusega, kuna aju ei saa aru mis on juhtunud ja mida tegelikkuses ei ole. Meditsiiniline probleem.
Jah, see on diplomaatia, kuidas ühest või teisest asjast välja tulla. Kõigile osapooltele leida tegevust ja kasu, minimaalsete ärajätmistega. Diplomaatiliselt lähenedes erinevatele olukordadele suudad ka enda isiklikud vajadused tahaplaanile jätta. Teades, et mõnes teises seisus suudad enamat. Või kolmandas, kaotades taas nt neljandas, et saavutada viiendas parim lahendus. Jäkusuutlikkus, vahendite ja mõistuspärasuse omandamine käib selle teekonna juurde. Rahu selle unega.
Jah, see on diplomaatia..Mida peab õppima.
Röövlid ja muidu kaabakad tegutsevad enesevajadusest. Saab ka seda otsa tehtud.
