Nipitiru (kirja saanud kuu tagasi, avaldamiskõlbmatu õpikunaide)

Mjah, ei. Vastus on eitav, enamasti.
Kui liigelda vahelduvalt automaat- või manuaalkastiga autoga kas seal lõpeks miskit omavahe sass ei lähe.
Ei lähe kui kasutuses on juhuslikke ja enamalt kui kaks autot.
Küll siis isiklikus plaanis võib ette tulla hajameelsust.
Harjumuse jõud on see mis suunab sind õigesse soonde. Või soolde või rööpasse kui soovite.
Harjumuspärasus on seotud võtmega, rooliga, istmega - tekib justnagu isiklik mõtteprogramm ja olles selle sees on tajudel piirid nagu müstikul kolhoosipäevil. Müstik on tänapäevane nimi, olgu siis Mustik selle lehmakese nimi kelle käike piiritles elektriline karjus.
(ja et mitte sama teemaga jätkates..)
Tallinn on Tallinn ja Tartu on Tartu. Küll siis ühest teise minnes võivad tekkida variatsioonid ja kohatine varjumaailm, kus tõepoolest avastad, et üks pedaal on vaja ikkagi alla suruda, või auto veereb ilma käsipidurita, kus soovitulik käsipidur on kohustuslik, kui ei soostu käiku sisse jätma. Neid hetki on, kuid on ka teistlaadi kui selles maailmas nii pikalt sees. Tavaline, väga hea roolimine võib hetkeks tunduda raske, kui oled liigelnud "linnas kerge" rooliga. Samuti üks tänane seik kus otsid võimalust käsipidur deaktiveerida, lamp armatuuris ja ühtegi hoovakest pole peale P nupu käigukangi lähedal. Hiljem avastad, et moodsate lahendustega kaasa minnes olid unustanud märgata suurt ja rohmakat käsipiduri kangi, mis oli kergelt peale jäänud- sellevõrra, et lamp armatuuris põleks.

 Näide sellest kuidas teinekord võtab aega, et saaks mõtestatud mingi mõtete ahel mis iseseisvalt trükimusta ei taluks. Ja paluda pole mõtet- või ehk siiski? Soovida, et igaüks kogeb ja elab ja loodab ja teeb oma toimingud ise. Paremas võtmes.