Vabanesin parandusasutusest varsti peale kuke laulu. Kukk oli veel teinud parima, et laulda hiljem. Tõuguotsija elu on nagu lill. Inimene saab veel aru, proovi sa linnule seletada varahommiku valu ja võlu. Tema vaatab ikka kanalapoole.
Parandusasutuse kukk polnud veel päris valmis.

Eelnevast.
Olime lõunatanud kohalikus kohvikumiljöös. Tulnud erinevate autodega- mu naisel oli Fiat Linea, kurat teab miks, oli selle soetanud kohaliku autoärika käest. Pruugituna, koledana- mees ütles, et säästutehing. Naine uskus, kui midagi ei tea siis lihtsam uskuda. Pealegi nägi auto välja justkui uus. wtfq.
Olin oma ettevõtmistega teises linnaotsas ja tolleaegne saksa kvaliteetauto oli kohalikus teeninduses. Eelnevat kokkuvõttes liiklesin mõnevõrra ühistranspordiga ja kohvikusse saabusin jala. Kui välja arvata vihmavari, mis vaatamata tuule tegudele oli taas kasutuskõlblikuks vormitud. MÄRJALT VORMUVAD ASJAD PAREMINI.  Polnud parim tunne, vihmast, tuulest sõltumata- taaskohtumised on sellised kahe otsaga asjad. Teha hea nägu ja soovida kõike head, jääda viisakaks, pinnapealseks. Suruda maha kõik see mis on ajaga sarnast suunda püüdnud leida. Vanadel aegadel saadeti postkaarte, kihluti, elati samas külas. Kui keegi läks sõtta ja jäi, siis oli kurvastus. See oli äraminek. Täna on äraqminekud igapäeva osa- suuresti tänu internetile. Lihtsalt tulnud, lihtsalt ka lännu. Esimesed kontaktid veel kuidagi hoidisivad, päris algusaegadel. Et nagu uus asi ja saatusekaaslased sõjas.
Kõige krooniks polnud kohvikus kedagi, juhtumisi oli sel päeval vahetus hilinenud. Nii elas teenindaja oma pahameelt välja tagauksel suitsetades.
(Mõistetavalt ei saanud me seda teada, käesolev lugu pole teenindaja poolt nähtud tegevuse rekonstruktsioon).

Vaatlesin nõiutult purki millel kiri tipp.

 Samas tuli ka naine, tervitasin veel võlupurgiilmest lahtiütlematu näoga, aitasin mantli kuivava vihmavarju varju.  Naeratasin, näidates lõpuks inimlikku palet. Kunstripsmed koogutasid valmisolekut lubades kaasa. Istusime tuuletõmbeohust eemale, valisin laua mis jäi teenindusletist vasakule, vaatega letile. Et vaatan siis hargnevat tegevust. Lõunad, õhtusöögid on parim viis anda ja võtta. Informatsiooni suhtes.
"Kas sa tantsida tahad?" - vaigistas kohvikuvaikuse naise ootamatu repliik. Olin nõutu, teenindaja polnud veel midagi toonud. Samas eneseanalüüs töötles sundimatult ka naise sõnumi, topeltkoormus. "Jah, muidugi, miks mitte, meil on vaid muusika puudu." Laususin püsti tõustes ja mobiiltelefonist audiofaile sirvides. Sõnatult asetasin telefoni salfakatornisisse kenasti püsti, kaikus muusika ja sammusime oma sammude kõlas keskpõrandale. Konserveeritud muusika, kinnises asutuses. Hetk ja järgnev avas levikule piirid. Meid ei parandAnud miski.

Parandusasutus sattus mu ellu hiljem, kui kõik oli teisiti.

Trendid muutuvad koguaeg.
Konserveeritud muusika reserveeritud asutuses.


Õhtuvalguses ei märka tegusid, mis on olnud hommikul veel ees.