59, 79, 80, 82++

Pole midagi armsake. Homme sööb sind hobune.
Nii nagu iga asjaga, loobu juba teadmisest, et elu on lilleaed.
Õmber väikse maja. Maja kui kindlus, juba lapsest peale on kodumaja loodud varjupakkuvaks.
Isegi kui´ta seda pole leiab laps sest ikkagi tuge. Ta teab, et see on. Nii nagu teab laps mis on õnn. Või rõõm ilusast päevast.
Küsige lapselt mis on õnn, kui ise ei tea.
Laps ei tea mis on sõna "õnn" tähendus aga ta teab mis on olulised lihtsad asjad.
Pikk päev piilumas kuuriuksevahelt sisse, Ja mida me täna teeme? Nüüd õhtul kui päike käib madalalt ja varjud seda pikemalt, võiks aiast klaasitäie tikreid korjata ja neid kuuris süüa,
Veidi jahe ja kaste märjutab kergeid suvejalatseid. Sellest pole midagi. Ai, nõges. Milline ebaedu! Milline õnnetunne. Hilisemas elus oskad end hoida taolisest lihtsast mõjutajast. Millal sa viimati nõgesekäest said? Millal sa viimati üldse õnnelik olid? Naturaalsel selgel moel.
Õhtul kui on pime sõidan kindlasti veel selle käänuraja läbi, mis jõuab surnuaia veerde välja, kui õigel ajal- selle lohujuurest paremale keerata.
Jalgrattal mis on käikudega ja mõeldud küll maanteedele. Metsarajal saab hakkama. Väga hea käigusüsteem. Parim, see teeb raskesti läbitavad lõigud imelihtsaks. Vana ühekäigulisega tuleb lihtsalt hooga läbi minna. lihtne ja arukas süsteem on ka rummusisene pidur. Annad vänta ja vajadusel keerad pedaale vastupidises suunas ja ratas peatub.
Neid jalgrattais lahti harutades sai määrivaid õppetunde kuidas miski töötab ja kuidas seda enamalt mittetöötavaks saada ja lõpuks enamvähem töökorda. Ehk kuuendal katsel aga see polnud ka nii oluline. Käikudega võidusõiduratas oli peen insenerilahendus, tagumise ratta keskossa sai viilitud vajalikke kaht metallklõpatsit vahel mõned korrad kuus. Vedrutraat ei andnud vajalikku painet ja seda sai asendada kustukummiga. Viimane ei toonud pikalt edu. Vedru sai teha jõuluehte riputussangast, kus leidus parajalt peen traat.
Nukrad olid need päevad, kui ratas ei saanud sõidukorda ja mingid pikemad sõidud jäid ära.
Ümber kodumaja..
Alati tagasi.
Need rattad on endiselt kohal.
Unustatult. Saanud perioodi oma pikast rattaelust tähelepanu, nagu üks poiss võib liikuvale tehnikale anda. Peamine oli olla liikuvuses ja tähelepanus- olla oluline.

Esimesed maasikad valmivad tihti hekiääres, need kolm esimest millest üks kollane ja närb.
Need tõelised metsmaasikad.
Hilisematel aastatel pole ka seal. Käib keegi suvel vaatamas- on kolm kribu maasikat üldse meiega?

Maalida saab suuremahulisemate vahenditega, maastikujoonistuseks pole lisaatribuutikat tarvis.
Kevadine looduspilt valmib just parajas jopeses ilmas. Sipelgapesa on veel üsna elutu.
Telefonipostid jäävad pildilt ära. Või mis telefonipostid.. Elektrit vedavate traatide toetuspostid mille rida jookseb üle maastiku. Eemale jääb veel jõgi mille olemasolu andis lisasegmente. Taas mitte joonistusele. Selle asemele tuleb väike järv.

Kui sõidan naftatünnimäelt plekitükiga ei jää hais riietesse?
No jääb aga meil on pesumasin.
Ei, meil on ema käed kes me pesu küürib.

Silla alla on kohalikud või vähemkohalikud väikse klaasipurustusu tekitanud. Püha kooskäimispaik. Tänaseks unustatud paik.
Sellest idapoole teele sai plastikpudeleid laduda ja slaalomit sõita. Või lihtsalt järjest kõigist üle sõita. Selleks sobis vana ühekäiguline paremini. Kodus ootas paks "muumipapa memuaarid". Suur köögiaken oli lahti ja hapukoorest ja rohelisest sibulast algas iga lugupeetav suvine toit.
Ema tuleb õhtuks. Kuuese bussiga. 50 krooni päevas kulub perele ära. Aga ma ei kuku enam jalgrattalt. Esimesed korrad oskamatusest, hilisemad suuremast riskist. Kesktee on leidnud mu.
Varane elu on olnud pikk ja võrratu ja millise raha eest? Peaaegu poolmuidu.