Volkswageni roostes tagaluuk avanes imeväel.
Kõhuli mütsiriiulile laskudes sain tagaukse lahti.
Kui pikk on teekond tagaluugist tagaukse ümara nupuni teab vaid katsetaja.
Jah, võtmed olid valed. Kuulusid Golfile mis ootas koos teiste odavate autodega oma hulgiostjat.
Järgmised võtmed sobisid paari katsejärel süütalukku.
Kogu aja neid uksi sorkides kujutlesin, et hahaha, et vb on kuskil veel teinegi golf millest ei tea.
Selline harv variant siis osutuski tõeks.
Rekkar võtmesedelil puudus.
Auto käivitus ja pidurid olid otsas.
Kergelt manööverdades sai jalga maha toetades kiiremini seisma, kui pidurit tallates.
Varasem kogemus taolise pidurdamatuga puudus. Pidureid lihtsalt ei olnud.
Igaljuhul töösse ta tuli. valge Golf III. 1993.
Teine Golf oli automaat V. ja asjakalt p+v.
Seevastu teine lihtne ja odav auto oli Mazda 626 aastast 99.
Masin mille turuleilmumist mäletan üsna selgesti on tänaseks oma jõud ammendanud ja saanud roosteauguliseks lihtsalt odavaks autoks.
Seda sain mõned korrad sisse-väljutada. Sees on parem aga vahest pidi muid asju sees korraldama, et välja taas. jne.
Muid asju ei kirjelda, milleks seda vaja, mõnedest epikatest piisab.
Oli veel pesuteemasid ja muud jama.
Defenferisse sai end korra litsuda.