.."ja testamendi lasen teha ikka nii, et ei oleks mingit jagamist" lõpetas vanaproua oma jutukatke.
"teeestamendi" venitan ragisedes hingetorust mis on tundnud suitsu üle kuuekümne aasta. " mis see on"?
Naised ei tee kuulmagi vana mehe vaherepliiki. Jätkavad oma teemat.
"Muidugi pank annab laenu küll, kuid ise ära kaon kellele siis võlg jääb"
Eks ikka lastele.
Noh, jah, miks, kuidas. Kobab vana mees käe ja shestidega õhku.
Bussijaamas on mõnevõrra rahvast, väikesed lauad koonadavad eneseümber ümmargusi toole, igale lauale neli. Nii on võõrasse teksti sisse põigata üsna valutu.
Ometi ei tee naised vana mehe jutust välja. Mees kes on leidnud, et naiste jutus on põimik midagi liigsest muretsemisest ja asjatundmatusest. Mehed neid asju nii ei näe, olgugi, et elu möödunud ja  hääl kargest elust kähe.
Mis sul minu minevikust- ma ei ela enam seal.
Omet vanad inimesed just seda teevad. Neile on jäänud terake tulevikku, olevik ja külluses minevikku, kui seegi pole peast pühitud. Seljuhul need üksikud meenutused unenägudes aitavad päevast üle. Ja veel muidugi lapsed ja lapselapsed..

Üks naistest eemaldub.
Kohmitsen mõtteis. Pole nagu midagi küsida ses vaikuses.
Naiste jutt on vakka. Eriti ei soostuks oma küsimust kordama sellises piinlikus vaikuses.
Ja mida ma õigupoolest küsida tahtsin?
Vaatan kella, pool tundi veel on aega. Ometi tõusen ja suundun välisuksele.
Kiiret ei ole. Mõõdan sammu vaikides.
Ja siis teine.. Jalad kuuletuvad nagu väsinud, kuulekas koer.

Uudised on telerist kell üheksa, eks siis saab kurssi.