Teksade tagataskust leidsin pikalt seisnud tavaari. Teksad ise olid pikemalt autos vedelenud- seal kusagil kotipõhjas oma aega oodanud. Millist aega? Ilmselt siis teat. suvalist hetke mis jõudis täiega oma aja ära oodata.
Hajameelsusest pistsin leitu taskusse. Loomulikult ei lähe seda mul vaja, tõenäolisus, et peaksin seda kasutama on tänases ajaruumis kaduvväike. Võimalikud kokkupuuted nõuaksid täiesti uut lähenemist, lisaks kiiret ja kaduvat maailma.
Kõik see mis on hetkel out.
Asetan rotilõksu hiireurule lähemale, tükk juustu jääb ära. Seetõttu vaevun traadipingutusest loobuma. Aktsepteerin võimalust elule.
Varasem päevapakkumine lubas pikemat peatust Soome Volvoklubile. Siis tehnikale, mis peatus samas tänavas. Kohal olid mitmed muhviautod ja uuemad Volvod. Lisaks see sportliku välimusega kupee, P2000 võis olla.
Rõske, vihmane ilm andis võimaluse märjad riided eemaldada ja kuuma jooki juua.
Choco on endale miisu koju toonud, vasturääkivate põhjendustega, et ehk ei jätagi. Sellest pikem jutt.
Praegu proovin temaga rääkida, et nii ei ole ilus teha. Kui tood koju pead tema eest ka hoolitsema. Ei ole ilus pärast tänavale heita. Hoolitse kasvõi hambad ristis, kui oled juba kord vaeva näinud selleks, et kellegile enda vaimust ja vaevast 110% anda.