Hämmastav on leida end mõtlemast vanadest asjadest, neist lihtsatest mis ei muuda elu. Viitavad vaid nn. heale elule minevikus. Mis kuradi usk see selline on, kus minevik haarab ohjad, et vaigistada olevikuvõite. Tulevikunägemust tuhmistav usk see on. Nähtus millest ei ole ilmtingimata vajalik kinni hoida- juhul muidugi, kui tegu pole muuseumitöötajaga.
Loeb tänane usk endasse, olen nii kuradi enesekindel ja seetõttu saan ise enesega kõige paremad võimalused. Asi mida tasuks kasutada, panna oma võimed töösse, märgata, et paljud meist ei suuda sedagi. Pole siis ju tegu maailm ja mina võitlusega, olla kuskil keskridades siin Eestis ei ole kindlasti mitte märk millest tagasihoidlikumad meie seast peaks kinni hoidma. Arvan, et kõigil kel on visioon paremast homsest suudavad võita enese kehtestatud piirid ja unustada võltstagasihoidlikuse, et läbi selle tõusta - tõsta teemat millest leida enesele midagi marginaalset ja armast, vajalikku ampsu igapäevase hingamise kõrvale.
 Külmaks läheb, (kus on kallima huuled?) seetõttu on loomad meieseast võtnud kogu suve võimalust, et talv saabub ka tänavu -üksmeelse tõsidusega. Inimene kõige paremas mõttes vs inimene kõige nukramas võtmes. Loomad asetuvad keskmisele tasandile. Mõistus ja saamatus, oskuslik saamatus, mõtestatud saamatus, et ma ei saa, ei saagi. Seesugune suhtumine närib kõige paremaidki, kuid tegevus sunnib minema edasi.
Nii on inimestel enestel leitud lahendus nn. teine pool kes aitab nii kuidas süda käseb. Aitamisele määratud hing ei pruugi samast sarnast hingelisust välja pigistada, kuid elu tahab elamist. Kas loomad armastavad? Durovski teeks suured silmad ja vastaks u. nii: Loomad sigivad. Leiavad enestele vajaliku eluolu ja paarilise kellega saada järglasi. Või käomeetod kellel pole probleemi leida suvaline pesakast kuhu muneda.. Muneda..



Sest ma muutusin bitchiks, sest sa muutusid bitchiks.