nõialugu

Vanadest pruugitud tellistest majalobudikust õhkus oma olemuselt turvalist minnalaskmist. Lubades oma kinnikasvanud/olematult jalgrajalt eksinule komistuskive ning viljakate nõgeste hella puudutust.
Majas elas vana, kuid aegadele vaatamata hästi säilinud nõiamoor kel polnud sooja ega külma ümbritsevast hallusest ega ka väheldast rõömu pakkuvast kirkusest. Tegelikult kõik väline polnudki oluline- teadmises, et maja sisemus oli alati valgustatud ning korstnaosa täitev suitsutoru huugas alalõpmata, tehes silmi väiksemale tehasele;)
Sisemised mõtted töötasid 24/7 ja teadagi- kiired mõtted on need mis hoiavad inimest õnnele ligi.
Ühel päeval maandus lobudiku ukselävesse kosmonaut.
Kõik ootamatused ning seninägematud olukorrad ei võimalda veel arusaama, et seda polegi olemas.
"Tere tulemast" teavitas uksematt oma määrdunud sõnumit.
"Nmja" nohises mees skafandriküljest saapaid maha kruvides.
Mujal maailmas peetakse viisakuseks sisenemist saabastes, kuid tema polnud siit ja talitas sügavustesse juurdunud viisakusreeglite järgi.
Nõiamoori uks polnud kunagi lukus. Teadlikult poolpoikvel ukseavast võis tunda meeldivat hõrku aroom "Meil on vaja rääkida" Sõnas kosmonaut peale hetkelist pausi käsi rinnale ristates.
"no mis jutud siis tõid nii kaugelt minujuurde, kuid aimates su higist nägu ja haisvaid sokke pole kõik vist päriselt korras?" sõnas nõid kel polnud ootamatutest külalistest just mitte puudus. Tänagi võis märgata esikusse jäetud kaht paari tenniseid ning läkiläkit mida nõiad ja eriti naised just ei kannaks.
"Teil on siin väga palav, kas ma tohiksin lahti riietuda" päris kosmosetulnukas skafandrit sügades.
"no ole sa lahke, võibolla jõuame siis ka asja tuumani" lausus nõid piideldes silmadega õlist jäljerida mis tulijaga kaasa voolas.
Hommikune hallus lubas selget päeva neile kel veendumus märgata asju eneseümber.
"võibolla soovid tassikese koirohuteed" päris nõid end trussikuteni lahtirrietunud ning salataskust köhakomme otsivalt kosmonaudilt.
"meil on siin ööd rõsked"
"kui kümad ööd oleks vaid see ainus probleem" ohkas kaugelt tulnu. "meil seal on ikka kohe päris halvasti. Meie koer, kõiketeadev ja truu kaaslane on jäljetult kadunud!"
"nonii siis on ikka kohe pahasti küll jah" lausus nõid, tekitades vaevumärgatavat emotsiooni mida võiks kvalifitseerida kui sõbralikku sarkasmilainetust.
Hallivöödiline kass ahjuotsas haigutas, nuusutas sokilõhna ja keeras teise külje.
Tasus muidugi mõista pole küsimus" jätkas kosmonaut "meil on seal tohutud rikkused ja toome kasvõi tähed ja kuu alla, kuid soovime oma kutsut tagasi" lõpetas rändur oma kiire ning ühe hingetõmbega esitatud sõnastuse.
"Kuu.." mõtles vanaldlane, kuid oma vanusekohta hästi säilinud nõiamoor.

Kolm kilo tennised esikunurgas jätkasid oma päheõpitud vaikimist, ning karvamüts.. jah vahel on inimestel kiire lahkumisega..
"Teie ääretu lahkus on taevalik, kuid see ei too teie koera tagasi. me peame tegema tõsist tööd teda leidmaks" lausus oma aastatekohta kena look´iga nõid voodialt sülearvutit otsides ning otsingumootorisse "moondog" sisestades.

Pärast seda pole enam miski endine.