&&GG

Laupäeval oli kaunis sügisilm.

Juba lapsena armastas karu (kes oli väga tugev & raske) mängida puuokstel rippuvate okste ja käbidega.
"Mömm- mömm" kiikus mõmm tihtilugu oksterägastikus ülevalpool inimmõistust.
Teadagi-  loomamõistus on mõeldud pigem elus püsimiseks ei mõistnud ka karu, et  käbimängud kaotavad oma võlu nende aastatega..
Ta tegi seda iga päev ikka ja jälle venitades end puu latvadesse ja alla..
"Mis sa tühja rripud"  sisises madu kel polnud tegelikult sooja ega külma, kuid kes ei suutnud ka oma pikka keelt hammastetaga hoida. (hoiaks, kui oleks)
"Suur talv tulekul ja sina mängid oma käbidega- kas sul häbi ei ole?" jätkad madu end mõnusalt vastu männitüve surudes.

"Mömm-mömm" tegi karu. "Mis loeb üks talv piiramatu vabaduse nimel? Pealegi mul on minu käbid ja oksad ülevalpool sinu maailma"
 Piiratud mõistmise taktikepi all elasid me metsaloomad..

Saabus pakane. Kaanetas veed, tõmbas  härma kõik elava, mattis künkad & orud paksu lumekihi alla.. Vaigistas looduse hääled..

Madu kes oli osav sisisema roomas talvele vastu tõelise väärikusega- tehes  kännukõdu sügavasse soojusesse enesest elava/magava rõnga.
  ..(Takistades sellega siilil oma koopale sissepääsu.)
"Mömm.. Siilike kas sa ikka seda tõid. noh.. vaarikamoosi" päris karupoeg ootamatult kel polnud muud  targemat pärida, kuid seltskond meelitas vestluseks.(ehk enamatki).
"Tead karuke, mine sa ka persse" Võpatas kylmetav siil, kes oli kasvatanud enesele küll sentimeetrised kunstripsmed, kuid meeleolu nõrk. Veidi kogudes upitas vaid käpaga puravikku oma küürul.
"Mul on minu seeen.."
mõtles siil.."Hea seegi"

Puuotsast oli kuulda käbide lausungit "karukeee."

Või oli see hobune?