Ühel pealtnäha tavalisel hommikul sõidad tööle, vihma kallab nagu oavarrest.
Pargid auto, teed kaks sammu, et mis see vihm ikka mehele teeb. Ja sadu lakkab. Kõnnid need kuus minutit ja justnagu ei imestagi, ikka tuleb ette. Ehk?
Kakskümmend minutit hiljem teed omi asju ja töökaaslane seletab midagi, et väljas sajab padukat. Ütlen, et ei, see on läbi, lõppes. Vaatab kummaliselt, et ei, sajab. Just tulin.
Mis ma tahan öelda on see, et mõnikord me ei anna endale võimalust mõistmaks, et meid hoitakse. Kui keegi on võtnud nõuks seda teha siis nii on. Ka juhtudel kus me ei tunnista, laseme sel tundel kellegi teise või kolmanda varudest peale voolata- neil kellel on vajadus end maha laadida justkui soovist näidata hoolivust, tegelikkuses soovist saada peegelduvat vastuarmastust ja nõnda siduda enda külge -   julgemata uskuda, et hoolivus on midagi sügavamat.
See on inimlik. Sügavustesse laskumata.
Põhi on midagi mis polegi kõigile nähtav. Vastus mõistatusele mille peab ära tundma. Ka tuhande heasoovliku näost, või saja meelehea valmistaja vastasleerist.
Sellisel kujul elab teadmine üle kõik, kuid peab samas taluma temperatuurivahesid, meeleolusid, maailma pöörlemist.
Olles äärmus, loodud taluma äärmusi. Võime valida kellele sajab, kellele mitte.