Olen viimasel ajal märkinud end mäletama, mida mõtlen või teen olukordades, kus saan obaduse või laksu. Näiteks hetk tagasi - lasin võimaliku toiduga seonduval asjal keevasse vette laskuda, ning lõin pea vastu pliidi kohal kõrguvat õhuimejat. Samal ajal mõtlesin kellegi K. peale, et olen leppinud sellega, me oleme nagu naelrehvid keset suvist külavaheteed. HAAKUVAD, küll talvistes oludes.
Eelnevalt andsin talle lühisõnumis mõista, et kõik on ok, et tema teatud aegadel nii ja naa otsustas.
See on ajalugu ja just nimelt naelrehv keset kuumavat suveõhtut, päikeseloojanguga külatee veert triikides.
Täis pea, täis kõht.
Inimeselt inimesele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar