Varsti tarnisime toodet üle kogu maailma. Ehkki olime rahvusvaheliselt edukad, seisis meie ettevõte endiselt pankroti äärel. Raha voolas tunduvalt rohkem sisse, kuid veelgi rohkem välja. Viimases hädas palus John mul taas kord raha juurde hankida ja ma tegin seda. Mäletan siiani päeva, mil sisenesin ta kabinetti, investori 100 000- dollariline tšekk pihus. John ja Stanley naeratasid ja tänasid mind.
Mõni päev hiljem olin Chicagos spordikaupade messil, kus müüsin meie tooteid. Messi lõpus helistasin Honolulusse, et oma tulemustest ette kanda.
Telefonile vasta meie sekretär Jana. Ta nuttis.
"Mis juhtus?" küsisin.
"Mul on ebameeldiv seda öelda, aga John ja Stanley sulgesid täna ettevõtte. Nad võtsid järelejäänud raha ning ilmselt lahkusid linnast. Ma ei tea kus nad on."
Kui ma sellel hetkel infarkti ei saanud, ei saa ma seda kunagi.
Oleksin nagu elektrilöögi saanud. Mulle anti nagu hoop kõhtu. Selle telefonikõnega algas langemine ühte kõige madalamasse seisu mu elus.
D.J.T.
R.T.K.
Midase
puudutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar