Millegi tõttu või -pärast avasin alumise riiuli viimase pudeli.
Keeratava korgiga.
Kõik keerleb.
Alkohol.
Pärast vaatavad sinisilmad pehmema pilguga seda mis on.
Mida ei olegi palju, kõik mahub silmadesse. On seda siis vähe või palju, mahub palju ühte lauta. Linnastunud loodureegel. Üks tuba seisab niisamagi tühjana ilma vaatamata.
Külmkapi ülemised riiulid võtab enda-alla külm jahutav pudelivesi. Alumisel on natuke õlut ja muid alkohoolseid. Vastavalt nõudlusele ja nõudlust ei ole väga palju. Kogused ei ole küll piiratud, kuid vastava-sisulist määrust pole olemas mis annaks võimaluse joodikueluga sammu pidada.
Lift oli jälle jalus, trepid.
Teine korrus.
Parklapoolsest sissepääsust, muud pääsud nagu esimene oleks.
Suitsupääsud lendavad vihmaootel madalalt ja käratsedes. Nagu meite suvetöölised.
U kolm kuud tagasi ostetud käekell pole veel karbist välja saanud. Meeldib sammulugeja. Meelitab oma lihtsuses. Oi kuidas meelitab.. Loeb sealt kus polegi sõnu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar