Viimasel ajal ärritab tehnoloogia vananemine.
Mitte otseselt protsess, vaid pigem üldsuse käes vaevlev, st kasutatav tehnika vahekorras oma kasutuseaga.
Korralik köögikata ei soovi kümme aastat vana saumikseriga miskit vahustada.
Niisiis on kasutatav tehnika uus, uuele lähedal, kaasaegne, tehasest tulnu e. autoajakirjadest loetav. Seetõttu on veidi ebaselged olukorrad, (olukord üldiselt väljaspool tööaega) kus vaatan majaesist parklat... Kes nende 10+ aastat vanade "saumikseritega" sõidab?
Hinnaeelistus ei saa ju olla esmane luba selliseks olukorraks..
Pigem harjumus, vanemate autode lai levik, lihtne saadavus. Ehk siis kogemus nähtud ja järeleproovitud lahendustega. Lisaks pinnapeane teadvus uues ja moodsast. (muidugi on liisinguhundid, kes vahetavad iga kolme aasta järgi uue vastu- nö positiivne liikumine, millel siinkohal ei peatuks)
Uus on ulme- see mis meile on kättesaadav ja igapäevane.
Nii kulgeb suur osa rahvastikust sellega mis on kord loodud ja toidame kasutatud asjade turgu.
Lisaks seotus mõttelaadiga, et kasutatu on mingilmoel meile.
Köögisaadetes valmiv toit on meile natuke kauge, käepärasem ja lihtsam on teha seda mis HARJUMUS LIGI TOOB ja söödav. Pealegi kaste teeb toidu.
Meeldib seejuures mõte, et uus auto või eksootiline köök on jäetud elamuseks.
Elamus on alguses, hiljem ei pruugi ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar