Kuhu kadunud on q

 
-/-

 Laevatamine jäi tolgi korral seljataha. Astusime kindlamale pinnale kui seda võib nii nimetada.
Nimelt siis paremalt vasakule piki meremuuli vasakut külge, kivine ja turnimist pakkuv teekond.
Inimlikku laadi, tajutav liikumine. Suured kivid. Jalg ikka pinnalt pinnale mitte õhus lendumine.
Muul lõppes, oli selline märg veealune lohk ja sealt edasi justkui muuli lõplik jätk ja lõpp e saareke. Otsustasid ületada ka väikse veetakistuse, et hüpata saarekesele. Sellele mis eraldas piltlikult öeldes sinu ja minu maailma. Tajutavalt oli pilt meie sisemistes maailmades. Ja reaalsus oli lihtsalt üks meremuuli ots ja sinu tahe edasi liikuda, veel avastada. Mina loomulikult olin oma teekonna sellega lõpetanud, ei pidanud edasist tormlemist vajalikuks ja asutasin tuttavat vasakpoolset muuliveertpidi tagasiteele.
Andsin mõista oma plaanist ja pöördusin. "Lähen nüüd siit tagasi"

Foto illustratiivne.

Seisatasid ja olid korraga muutunud, võtsid sõna ja teatasid pettunult, et kui nüüd lähen ei näe ta mind minemas. "Kui nüüd lähed ei näe ma sind minemas"
Seega läks käiku esialgne plaan-  Veenan end minema ümber muuliotsa ja tagasitee algab teiselt küljelt, sammusid minust meetreid tagapool, kuna püüdsid ära käia kaugemas muuli veetaguses otsas. Järgned, olin loobunud. Ja ometi me läksime koos nagu oli algselt plaanitud, kumbki siiski omas maailmas. Ja päike kuigivõrd hoidis silma peal selle mereäärse linnakese saginail.