Arvutil klahvid libedad ja kiirus jääb alla sõrmede liigutusele.
Kui vana aja riigikodanik kirjutaks sarnase lause, oleks tegu millegi ootamatuga.
Esiteks seesama mainitud kirjapilt loo alguse komistussõnastuses, ning seejärel lause sisu mis võib jääda hämaraks. Hämarusega on vana-aja riigikodanik harjunud, kuid mõte võib kangastuda hoopis millelgi muul kui meie mõistes olevikule. Tulevik on tunni aja pärast, kuid viide, et kodanik on vana -aja tuletusega, annab õiguse mitte mõista lauset: Arvutil klahvid libedad ja kiirus jääb alla sõrmede liigutusele.
(Lisaks mainin sõnastuse veidi vildakat ülesehitust.) Samas kodanik on mainitud vana -aja toetusega ja ei puutu kokku uue aja totrustega. Kui ka puutub siis ta ei tea mis see on või oli.
Päris algne idee ja jutustuse vorm võis välja näha umbes nii:
Niisiis: Pidage oma lemmikud kinni, et keegi ei jookseks uksele valjult urisedes või ootamatult ruumselt või siis rõõmsalt (oleneb mis klahvid sõrm leiab) elevil turja karates.
Soomes või üldiselt ka suures osas maailmas on nii äge, et lemmikloom on "lemmik" ka kõigile neile kes tulevad sinu koju nt köögi põrandat ja - tehnikat üle vaatama, et tutvuda seisukorraga - éhk mitte lemmiklooma tujude või närvikavaga. Etteantud kirjas mainitakse vaid, et pidage oma lemmikud sel päeval kenasti kusagil kinni.. :)
Kindel see, et mainitud "lemmik" pole teps mitte küpsis või kaisuloom kellelegi kes on juhuslik. Kuid palve iseenesest armas. Lemmik jääb külge, lemmik on. Kirjas kui sõnas. Südames.
Armastage oma kotkaid ja koeri - või ei, keegi teeb seda alati. Nimetus "lemmik" garanteerib enamat kui kia seitse aastat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar