Korterisse jõudes on peaaegu meelevaldne tabada end olemast tööriietes.
Nagu kodustes riietes klubisse sattunul. Või smokinguga seenemetsas.
Saab olla, ainult kus riideid vahetada saaks?
Riietus ja meeleolu on käsikäes liikuvad sõbrad.
Vaba- aja riietus, vastav tööriietus. Pidulik riietus. Kõigi eelnenud sõnade eessõna ütleb meile milles asi. Milles meeleolu.
Tööriietes korterisse. Veelkord. neli päeva kantud tööriietes + märjad spordijalatsid.
Tööriietuse kergeim variant. T-Särk, pikad taskutega püksid. Vaba aja jalatsid. Needsamad millele veel eile kokkuvedrutav Passati pagassi kate kukkus. Varbad tunnevad valu. Olen olemas.
Valu on hetkeline. Pikemaajalised kujutame ette. Imenduvad nagu svamm.
Kui keegi võtab vaevaks saaretäis inimesi maha lasta on see kaalutletud otsus.
Läbi selle inimese nägemuse. Jääda sealjuures inimeseks. Ainus halb asi, et peab leppima inimkonna väljamõeldud karistusega. Inimkond pole sedalaadi käitumisele suutnud muud välja mõelda, kui, et tegu sadistliku sariroimariga. Sellest tulenevalt peab karistama. Asi mis järgneb vastutusele.
Keegi pole varem sedalaadi asja sellises võtmes toimetanud. Lõpuks on "tasuja" ise end maha lasknud või end muust halvast küljest näidates ajalukku läinud.
Tulistada noortel näod täis, nagu talluda sipelgapesal. Ellujääjad koristavad laibad.
Nii ongi, ainult sedalaadi käitumine oma liigi suhtes on inimkonnale võõras.
Ammugi siis kokkuhoidvale põhjamaalasele.
Kes on siinkohal kaotaja. Ikka nende inimeste lähedased. (kokkuhoidev lein ja viha on tugev, kuid mitte kõige targem jõud) Ikka need inimesed kes on kusagil tilgutiall. Kes võibolla peavad suure osa oma elust teistlaadi ringe käima.
Kes surnud see on surnud.
Jätaks nad mõttes sinna kuhu nende teekond pooleli jäi.
Rahusse.
Kellegi süül- see on kurb. Ometi oli nende adrenaliin sel hetkel nii laes, et surm päästis muretsemast teiste ja iseenda üle.
Kaaslaste surma pealtnägemine liigutas mõistuse kaitsereshiimile.
Kerge olla. Kohisev kergus.
Seekord siis sedamoodi.