Ma ei saa päris kõike rääkida, kuid hakkas see nii. Laps istub lennukile, selline mulaash mille leiab kaubanduskeskustest. Laps istub, vanaema annab mündi ja läheb lennuks. Lennukist kostuvad võõras keeles multifilmihelid., Laps küsib mis ta räägib ja vanaema.. Kaamera kaugeneb. Musika muutub valjemaks, Õhkkond vabamaks ja vanaema lausub kätega figureerides, peaga eitades, et ta ei tea mida see masin räägib- täpselt samas keeles ja sama tooniga, kui masin ise. Algab räpp. Põhiesineja.

Kustunud inimesed, neid siin ja sealpool, noori ja vanu. Ka nemad kes on tegelikult töödega hõivatud. Väljapääs iseendas, kui vaid lubada.

On veel need hullud kes tegutsevad oma rindel, oma sõjas, teevad lahinguplaane, rünnakuid, tulistavad, möödavad trajektoore, teevad taktsammu, oma isikliku idee ja teostuse valguses asjad. Mis jätavad mulje, kuid tegelikult on see tema maailm, mitte kellegi teise ja nii paistab see ka paljudele. Jätavad mõõdukalt eduka isase mulje. Keskkonniti toimiv lahendus.  Tegelikult kaasamata paljuski teisi. Šupermehed kelle jõud ja aju on neis endis, kuid jagamatu jõud pole tegelikult jätkusuutlik.  Respect siiski. Sipelgas on samuti üsna omamoodi tegelane, ometi teeb oma asja. Osad ei tee sittagi.
Teadmatus ja julgus olla ise. Just teadmatuse valguses mis annab julgust. Tungida mitte tingida.

Hiljem läheb see miski põhja, me ei näe suures plaanis katastroofi. Näeme kaamerasse võetud veeklaasi mis jääb sirgu, kuid vesi kaldub veenvalt kuni üle ääre, klaas sõidab minema. Kaamerapunkt on hoitud klaasiga samas joones. Kogu kaadri hetke on klaas kaameras sirgelt, samas kaamera teeb pöörde kaasa.
Teadmatus mis tegelikult juhtus.
Teadlikus, et alus millel klaas sai väga kreeni. Ka kõik muu.
Alguse ja lõpu vahel on vaid petlik sekund. Laenates fraasi.