Osram valgustab.

Tegu on parandamata verisooniga, esineb vigu. Nagu inimestes. Parandatud versioon ei salvestunud, ei kirjutanud end üle. On nagu on.

Tahan teil kirjutada ühest suvepäevast, võis olla august või sarnane. Juhuslikult olin sünnipäeval, see võis olla suurem pidu- jah, tegu oli pulmaga. Seal olid pruudi sõbrad, peiu sõbrad ja nonamed. Olin üks võhivõõras, koos tolleagse saatjaga, nagu ikka elus juhtub. Saatjaga kes meeldib ehk ja keda on hea kutsuda näiteks sõbra pulma- sellisest rollist leidsin end.
Jõime ja sõime, olid ehk pulmakombedki, igaljuhul mingil hetkel helistas Karin, juhtumisi hääletamas Soome kiirteedel. Mul oli aimdus, et ta seal kusagil "maasikal" , kunagine plaan, et võiksime sealset ühist korterit jagada samuti meeles. Arvestasime mingite omavaheliste dilemmade, asjadega.
Kuid nüüd tagasi peole.
Piisavalt tark, et austada pulmakombeid, seega juua viina ja muid alkohoolseid jooke. Olin parajalt svipsis ja ometi Karin ei pahandanud, eks oli omajagu ekstreemsust minna ära, loobuda sellest kohutavast eluolust ja naasta Eesti. Karismaatiline K!
Kõnelus toimus välistrepil ja mu kaaslanna M. filmis kogu kõnelust, ja sai ilmselt okka.
Ja hilisemad korrad antud videot vaadates ehk mõistmise, et kõigile, ei ühele.
Et austus pulmakommetest ei kata austust inimestesse.
Hilisem peojätk meiepoolset lähedust ei süvendanud, mingil x hetkel jalutasin hotellist (kus pidu toimus) eemalasuvasse bussiootepaviljoni. Olime mingi meremehega arutanud mingeid asju seal lauas ja mõistsin, et nüüd tuuulutama.  Mõned bussid peatusid, avasid uksi, siiski ei läinud kaasa. Tookordne pesa oli meil koos palmipuu ja kuue eksootilisi loomi kujutava padjaga Annelinnas. Kõndisin sinna, mõeldes Karinist. Sellesamuse parklaks kujunenud haljasalal vedeles BMW. Mille kitsukesele tagaistmele end seadsin magama. Purjus, ärasolgitud ja räpäsnukrate mõtetega.
Öösel kostusid koputused ja M.kutsus mu rahulikult tuppa. Ta suutis sellest üle olla, olin temaga, mitte kellegi teisega. See teadmine kinkis meile meelevaldse meelerahu.
Magasime ja hommik tõi päikse, eelnev päev oli saanud ajalooks, kahjustamate meie usku.
Pruutpaar lahutas kahe kuu möödudes ja videot ei näinud kunagi.
See oli siis.