***
Läks tantsuks.
Kõik said kõigiga tantsida. Ühel hetkel oli Astja ja Lo kadunud. Ingrid arvas, et suitsetavad väljas, ja läks ka õue. Koridori hämaruses nägi, et Asja ja Lo olid teineteise embuses. Ta jättis selle oma teada. Mõne aja viibis veel seltskonnas ja siis palus Lo´l end koju saata.
Jalutades küsis Ingrid, mis juhtunud on? Hoogu võttes lausus Lo "ma ei tea enam mida ma sinu vastu tunnen". Selgelt oli tüdrukul nii valus, aga Ingrid kogus end ja mõtles - ei ühtegi pisarat!
"Mis seal ikka, olid ilusad ajad - need said läbi. Kui sinul enam tundeid pole minu vastu, siis minul pole ka enam midagi teha." lausus Ingrid. "Ma tean, et olen vastik" ütles Lo. "Ei sa ei ole vastik" vastas Ingrid ja kallistas poissi.
Ja kumbki läks oma teed.

***
...Siis kui Ingrid oli Lo´st üle saanud.
Ei vajanud kahte aastat.
"Kallis Lo, tänan sind selle õppetunni eest! Nüüd oskan paremini hoida ja tunda oma Südamelaulu!" lausus Ingrid vaadates Lo pilti ja sulges albumi.

I.A.