***


 Pole sellist asja, et justkui oleksin siin või seal enese leidmise kunsti viljelemas.  Huupi haarates ja poolel teel korki maha keerates. Kui seda igapäevast ilu ja võlu peaks sarnaselt kirjeldama siis olgu, enese leidmine kuulub paraku igaühe veidigi areneva inimloomuse sisse, kasvõi kõige ootamatul tunnil seda enesest leides. Veidi siia või sinnapoole liigitades, liigikaaslasele maha müües, või liigagarusest ära tappes, selle väikese äpi. Liiga uuenduslik ei sobi vanasse kesta. Ei hakka kasvama ja häkkerid teda ka ei taha, nii palju on muud ja mood muutub.
Lihtsam on kasvatada koos enesega, jätta vahel kasvatamata, siis tagasi pöörduda, juukseid siluda ja midagi uut kõrvale heites, avastada vana ja vastupidi. Meie oleme endised. Välismõjutused teevad oma pinnakatsetusi, roogivad tehiskäega  nn metalse kesta ümbert mereliiva. Dinosauruste järel teised.

 Arengud on viinud sedamaale, et reaalne mina ei pea olema seotud. Võib, kuid mitte weebis toimuvaga, las mõned asjad kulgevad omasoodu.

Siin on minu kümme sõrme, kümme varvast, hetkeemotsioon,) list päevategemistest siia ei mahu. Narr oleks ju uskuda, et iga päev, iga öö, iga hetk asendab mind või sind keegi teine.