Magad diivanil, põhjaseinas kord see asus. Täna on täpselt samamoodi. Magad pea kapi suunas. Selg vastu seljatuge, proovid asendit leida. Väljas on lumm, midagi sügavat, tekitab ühtpidi vaikiva tunde sinu sisse, pimedus, laigud, mingi atmosfääriline sagin. Samas annad endale aru, et õues toimuvas eraldab sind vaid õhuke majasein, see miski saab su kätte, tarvitseb vaid tal seda soovida. Kuskil jalgade juures on nutiseade andnud korduvaid piikse, mõistad, et ei saa seda kauem eirata. Nügid seadme endale kätte ja püüad avada. Valgus ei sunni end peale, näed vaid valgustamata taustapilti korraks ilmumas. Sa ei saa ühendust.
Ärkad, oled liiga kauaks jäänud riietega magama, küll täiesti teises kohas, teises linnas, teises riigis. Nutiseade on jalgade juures, avad selle, üks sõbrataotlus, neli muud asja lisaks skype on häält teinud.
Kadunud üksindus sai su kätte. Milleks see kõik.
Hiljem on nutiseadmega probleemid, unenäost läbikäinuna ei tööta peamised funktsioonid, tõrgub, on ootel, ei tee midagi. Enesel tunne, et teen kohvi, tunne shokilaadne, ärevuseta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar