Mis toimub nende inimest sees, kes toimivad vastavalt kahe riigi vaikivale kokkuleppele.
Olles kaht riiki, see tähendab kaht täiesti erinevat isiklikku olemust teenimas.
Sildudes kord siia ja kord sinna. Kah isiklikku ruumi. Muutudes selleks ja teiseks. Digitaalajal, kaasas nutiseadmed, mis justkui ei määratle oluliseks antud asupaika. Siiski olles omal kohal.
Kodumaal järjepidevus ja aus tunnetus ümberringi sündivast, olles osake paigal olevast massist ja osake lahkujaist. Kaaski peale pandud. Sündides otse südamesse.
Teiselpool enamus aega, justkui maha surutud olekus, teenides nn lihtsaid ameteid. Süües lihtsaid toite ja elades askeetlikes tingimustes. Enamusele on sedalaadi päike teise tunnetusega. Olles põhiajast pildilooja, kunstnik, artist- justkui oled see kes sa seal oled.
Kodumaal sarnast tööd ja leiba sarnases kastis elades ei ole. Kodumaa kast on ülevam ja vaesem.
Mis on selle inimese päris ala, päris asupaik. Tugev teostustahe ja sisemine tuli.
Nende inimeste eluolu kohta ei leita tõendeid peipsi-äärsest sajandeid hiljem.
Tagumine kääks.
Jutu avaldamise ajendiks on artikkel, mis mõtiskleb teemadel miks eesti mehed lähevad üle mere, mis hinnaga, miks nad ei jää oma perede manu. Artikkel jätab kajastamata olukorrad, kus pered lähevad lahku või ooteseisundisse enne soome minekut.
Millalgi jaanuaris mõtteis, täna siis avalik.
Üheksakümnendate Eesti. Artikkel. Postimees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar