Kui ma olin hoor, tabasin märki enamalt.
Olles selles maailmas sees mida nimetatakse kuidas keegi soovib.
Kui ma olin hoor tabasin märki neile kellel polnud sooja ega külma.
Polnud ei palitut ei rannarõivast.
Tabasin keskmisi ja kõrgeid võnkeid. Tabasin end mõttelt, et ainulaadne on kordumatu.
Kuid kes on ülejäänd, sellest sund end vaikima. Ei suutnud pinnata seda teed, nagu Tallinn-Tartu. Igavene rännak, ülemiste vanakesel kasud sees. Teispool tartu vaim omaltpoolt toestamas vaguraid mõtteid. Mõtteid mil mõte sees. Vastaspoolsus konarlik. Neli rida sitta.
Esialgu kahega peab hakkama saama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar