Kohtan elukaid nendega sammu pidades vanas ojasängis. Suund sama, meeleheide või sarnane sunnib neid edasi minema. Järgnen mõned meetrid kõrval, olen jälgija. Vastu tuleb meelitava olekuga tänapäev. Keskmise elueaga keskmise välimusega naisterahva näol. Elukate perepea seisatab ja võtab noaotsast antud toidupala vastu. Nälg ja minevik on ühte nägu. Nüüd saab olla vaid olevik ja sellele ehk hakkab tulevik ligi. Usaldav elukas võtab toidu ja jagab seda ümber kogunenud perega. Kõigil on hea meel saada palukest. Minevik on nüüd seljataga ja uus energia oli pikalt oodatud.
Teadmine, et toit on mürgitatud saabub elukaperele vaikimisi kohale.
Meelde jääb vaikiv kokkulepe. Pereliikmed küsivad, et kas lähme nüüd koju tagasi, koju- kuhugi oma isiklikku tare. Ja pealikelukas sõnab, et ei ole sellel enam kaalu- nad teevad sinna nüüd nagunii miski muuseumi.
Surevad olematuses.
Kaduv kõiksus. Suurem osa on juba läinud. Alati on see nii.
Me lihtsalt ei hooma seda- elame laenatud kehas 0-100+ aastat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar