Kujutle, et oled leidnud ohvri, tema jäänused mis pole kuigi kena vaatepilt - võtab päris sammult maha igapäevasusest.
Nüüd mana sinna juurde tõdemus, et mitte keegi ei saa selle koletu kuritöö eest karistada.
Ohvri leidmisega seonduv õõv taandub..

Mõttemängud.


 Tänases päevas on liikluses ohvrid ja on haigused. Meedia poolt välja öelduna kaks põhilist gruppi.
Esimese teeb liiklusseadus selgeks kes kannataja vs ohver, teises on ohvrid kõik, haigus see mis niidab maha ja süüdistada justkui ei saa.
Siiski sihipärane ja  meile mõistetavaks loodud selgus, aruteluks ruumi jagub, lõpuks vaid tõdemus, et selliseid asju juhtub. Surevad terved ja haiged.

Sõda ja terror (viimane on esimese aseaine) on kolmas vaatepunkt, ohvrid surevad, on teisi osapooli. On varjatud ja varjamatut karistusmetoodikat. Monumentaalsed sõjahauad eelnenud aegadest räägivad lugusid ohvritest kelle peal on välja elatud see millel puudus karistus. Lisaks jäädavalt kadunud võitlejad, tsiviil. Sõjapäevadel liiga tavapärane ja käsitlus hukkunutega käis kiirkorras ja rutiinselt.
Tänases päevas on nn üksikjuhtuid ja leidmata need enamasti jäävad.
Põhjalikult kadunud inimene on aidatud olla hästi kadunud. Kellegi kodutöö on olnud eeskujulik.

Kujutle, et oled leidnud ohvri, tema jäänused mis pole kuigi kena vaatepilt - võtab päris sammult maha igapäevasusest. Just selle keda ei tohiks mitte kunagi leida.

Pole loodud leidma. Ometi nii juhtub vahel. Kuid leida see põhjustaja.. oleks katastroof.