Mäletan, et üks minu haigemaid laevasõite oli Tallinnast Helsingisse, ööbimisega laeval. Hommikuse saabumisega tööle. Õhtune algus oli okei- sai suht kohe end kajutisse magama suunata. (oli hiline väljumine, seega päev ringi joostud) Kajut sisaldas ilmselt miinimumi, kuid ajas asja ära. Hommikusöögipakett tol ajal polnud midagi väärt, aga leidus seegi. Õun, jogurt. Selle saamiseks sai õhtuse vööndi järjekorras viibida. Sellega oli korras, vaid hommikune äratus oli varajane ja antud kajut päevavalgust ei sisaldanud- aken puudus. See oli selline proovikas, et ei tellinud mingeid ekstralisasid nagu nt aken, saaks vaid kohe magama. Sel hetkel peal öist magamatuse tunnet oleks soovinud midagi mis viitaks elule- akent. Või lihtsalt edasi magada. Lamp põlema ja riidesse ja autotekile. Napp ärkamine ja minek. Töökoht jääb poolele teele ja kell näitas, et justkui võiks juba minna sinna. Pool sitse oli äkki. Halvim oli juhus, et töökoha väravad olid veel kinni ja pidin korraks koju magama minema- sealt siis ca 10 km, et uuesti tõusta ja tööle. Mis polnud paha valik, eriti kui oled harjunud tsükliunega end kokku võtma. Olid erinevad tooted autos, mille tööjuurde maha panekust olin mõelnud sel varajasemal tunnil, see päädis siis sel õigel ajal ja tunnil oma valmisolekuga.
Haigemaid laevasõite, aga mitte see kõige haigem. Umbes top 10 kuues või seitsmes. Iseenesest polnud paha, kuigi kajut justkui lubab ja annab, teistpidi võtab varajane äratus kõik eelneva. Paari aasta tagune juhtum. Mingid perioodid on kajutis ja laevas üldse kuidagi rõske ja raske olla. Rohkem ma ei mõtle, et tahaks kajutist otse tööle tõusta. Töö on selline asi, et mugavus on olulisem mõnest asjast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar