Mitte keegi ei tundnud midagi.
Vaid suitsevad udud..
Maailm - nagu me teda tunneme, lõppes hetkes ja hetkega, nagu poleks mitte kunagi olemas olnudki.
Füüsiline tunne jäi vaimu vaevama, kuid ei seganud tema oleskelu. Käis vaid harvalt hooti peal.
Valgus jäi ja pimedus käis endiselt üle. Must ja valge. Ja hall.. Oma 50 varjundiga millest pooled olid põimitud metsakutsu karvkattesse. Kaudselt mälestustes eksisteeriv lummus. Kehaline kadu.
Jah- isegi hunt - meie aasta isa, või oli see aasta loom - oli koos kõigi oma pattudega maapealt pühitud.
Või mis patud need niiväga ikka olid. (lause on kasutust leidnud "viimses reliikvias") Puhas muinasjutt. Kõik need põrsad ja kitsetalled. Ammu unustatud, kuid kirja saanuna elab legendina edasi, justkui sündinuna uuesti. Taas lavastades üht, koma teist eelnevast, on tegu tärganud looga, segunedes fantaasiaga. Seda kõike saame teatris näha ja kogeda kõigi oma meeltega. Kõigest sest üle jääv reaalsus on juhuslik kokkusattumus.
Mitte keegi ei tundnud midagi.
Maailm lõppes nagu oleks keegi oma käega kustutanud tule, selmet pirnid välja keeranud ja janused pumbad seisatanud. Lõpetanud seanssi ja tummalt tammudes liikunud 4d kinoruumi väljapääsu poole. Ära.
Oskuslik montöör oleks need filmirullid taas õigetpidi käima lükanud. Kuid polnud enam rulle, polnud seda kohta kus võiks aparatuur seista, ammugi seda maja või selle väravaid. Või ümbritsevat astelpajupõõsastest hekki. Oli vaid taevalaotus ja igavik.
Ja sinine kuu.
Nii võiks jätkata lõputult. Kirjapaberit või taevalaotust või mõttelõnga ei saa isegi kadunud maailm maha vaikida.
Niikaua kui on rohuseemet, tubakatuhka ja põlemise soojust ei sure maailm.
Tänapäeva normaalsus on mineviku paranormaal. Mida aeg edasi seda enam ei tunne ehedat reaalsust, või unustad mis on eksistentsiaalsuse võlu.
"Ainult mitte kibuvitsapöösasse" röögatas Saaremaal sündinud jänes veel enne kui kõik läbi sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar