Puutetundlik enne ja pärast.

 Vihma sajab, on ühtlaselt pilves. Lootusetu on leida ses päevas päiksekiirt mis tõmbaks oma terava tipuga halluse kangasse terava lõike.
On üks neist päevadest kus asun toa poole, veel akende all seistes suunan pilgu kuuri poole, et kas võtaks selle käigus oleva vana jalgratta ja teeks mõned õhtused tiirud- eeldusel, et vana jalgratta kummid on ühtlaselt täis, sest pumpamiseks ei pruugi mingit asjandust kodus olla. Just nii olen mõelnud ka elus eneses, seetõttu tuleb antud mõtterännak poolvägisi otsides mälusopist esile. Tundsin ta ära- kui oli teinekord see vihmane päev kus teed märjad ja rohelus lausa ujus oma märguses, oli vajadus võtta see vana roheline naiste jalgratas mis oli küll aeglasem, kuid mille pruuniks võõbatud poritiivad kaitsesid pori eest niipalju, et sai oma seiklused ikkagi läbi teha.
Unenäos on hetk veel sedapidi, et teist ratast millega oli sõidurõõmu enamalt hetkel ei olegi või on katki, mida aegajalt ka juhtus- igal juhul nii sai sõidetud asendusena taaskord selle esimesega mis meie perre jõudnud. 1968 ja 1974 olid aastaarvud mis pressitud raamidesse.
Enne kui suunan pilgud toa poole on tegemises vasakul kaevu veeres seisev puukuuri katus. Unenäos vahvalt kõrguv, kuid eterniiti mitte piisavalt omav kuuri katusepealne kate on võetud algosadeks. Vihma sajab ühtlaselt katuse puust sarikatele, vasakpoolne osa, kui vaadelda kuuri tagant on mõne meetri ulatuses katuse all, selle all ka puuriit põiki-  kuuri tagant kuuri ette asetusega. Vaatan vihma ja liigun pilguga paremale poole kuuri tagant suunaga- seal siis olen alustanud vanade eterniidi plaatide uut seeriat, kus veel seletan kellelegi, et meil oli siin taga varuks vanu plaate, kuid ei tea ega oska kinnitada kuhu need saanud on. See keegi on seal kohal ja kuulab. Seletan veel, et aga laon selle järgmise riida sinna kaevu poole kus osaline katus juba peal ja siis omakorda kolmas rida tuleb kuhugi kolmandasse virgu, et nii kuivavad laotud riidad ühtlaselt ja küll see katus ka ajapikku peale saab, kus ta pääseb.

Reaalsuses on kuur niipalju vajunud, et sellist kõrgumist enam ei kohta, lisaks on ajaruum teine mis unenäos oli kuskil 20 aastat tagasi arvestusega.
Niisiis pöördun kuurilt toa poole ja akende all pööran pilgu rattakuurile, et kas võtta sealt vana roheline jalgratas- ei siiski peab ilmselt neid igivanu kumme pumpama mis kunagi täit õhku ei pea. Aega on. Vihm jääb ka järgi. Kõik rohetab ja lõhnab nii värskelt.
Vana aeg lõhnab uuena.  Uus aeg uhub vanad asjad välja.