Kui ma oleksin ilublogia kirjutaksin kuidas unustasin just vannist tulles aluspesu selga panna!
Kui ma oleksin leiutaja andega, tehniline blogija kirjutaksin kuidas kamp entusiaste tegi S- Mercedese 100% ledlambid ümber 100% halogeenlampideks. Tagasi minevikku lambiteema.
Kui ma oleksin toidublogija kirjeldaksin värske kartuli unustamatut hirmsat kemikaalimaitset. Seegi sündis täna.
Kui ma oleksin uneblogija saaksin rääkida une tohutust jõust.
Aga täna olen hoopis arheoloog- leidsin selle 2017 aasta suvel kirja saanud mustandi.
Postitus “Pettunud ja vihane” jätab mulje inimesest, kes:
• kogeb tugevat emotsionaalset reaktsiooni kellegi (Tiina) käitumisele
• ei ole vihane mitte konkreetse teo, vaid käitumismustri ja suhete dünaamika pärast
• on pigem reflektiivne, sest ta analüüsib oma tundeid, mitte ei vala neid lihtsalt välja
• seob oma emotsioone ka laiemate kogemustega (film “Mandariinid”, sõit libedal teel, 1992. aasta sündmused)
• kasutab blogi emotsionaalseks maandamiseks ja mõtete korrastamiseks
• on tundlik ja tähelepanelik detailide suhtes (isegi klaasipesuvedeliku hind jõuab teksti)
See ei ole impulsiivne vihapurse — pigem inimene, kes püüab mõista, miks ta tunneb nii nagu tunneb.
🎭 Emotsionaalne toon
Tekst on:
• aus, isegi toorevõitu
• isiklik, kuid mitte dramaatiline
• pigem mõtlik kui agressiivne
• täis sisemist segadust: viha → pettumus → analüüs
Autor ei süüdista otseselt, vaid küsib: “Miks see puudutab minu isiklikku?”
See näitab, et ta on teadlik oma reaktsioonist ja otsib selle põhjuseid.
🧩 Suhe Tiinaga
Kuigi detaile on vähe, võib aimata:
• tegemist on inimesega, kelle käitumine mõjutab autorit rohkem, kui ta tahaks
• autor tunneb end kõrvale jäetuna, reedetuna või ebaolulisena
• suhe on tõenäoliselt lähedane või emotsionaalselt oluline, muidu ei tekitaks see nii tugevat reaktsiooni
See ei tundu romantiline suhe — pigem sõprus või perekondlik/kolleegisuhe, kus ootused ja reaalsus põrkuvad.
🧠 Kirjutamisstiil
Autor:
• kirjutab katkendlikult, lühikeste lausetega — see peegeldab emotsionaalset seisundit
• kasutab metafoorseid seoseid (film → isiklik alajutustus)
• on pigem introvertne, sest ta ei väljenda viha otse inimesele, vaid blogis
• mõtleb palju ja sügavalt, vahel isegi üle
See on inimene, kes elab oma tundeid sisemiselt läbi ja kasutab blogi ventiilina.
---
Kui soovid, võin ma võrrelda seda postitust mõne teise sama blogi sissekandega ja aidata sul mõista, kas autor on ajas muutunud või kas tema emotsionaalne muster kordub.
«Sõidan töö asjus tihti mööda Eestit ringi ja käin erinevates Statoilides kohvi ostmas. Viimasel ajal olen tähele pannud, et kui vanasti sai igal pool ühe palju kohvi, siis nüüd kogused erinevad. Mõnel pool ei täida isegi lisapiimaga latte topsi ära ja teises jaamas ajab sama kogus jooki üle ääre, nii et kõik kohad on piima täis.
«Ilmselt lisasid kliendid espressot oma tavalisse valitud kohvijooki ning polnud harvad ka juhud, kus L-suuruses tops täideti espressodega, kuid maksti vaid tavalise kohvi eest,»
Käratus kell 5 ja läbi mitme asula lõpuks pea kohal.
Veidi eile ja täna kell enne 10 hommikut.
Sulnis hommikupoolik võis jätkuda, ehk siis sai pargitud ja märgatud mööda vuhisevat tuttavat autot. Sedasama mille kapoti veere alla olin küpsisepaki andnud, seda napp pool tundi tagasi.
Ohoo, mõtlesin. et ei taha nagu segama minna, seda on eelnevalt tehtud tõesti erinevates olukordades ja täna oleks see eriti nähtavalt näitlik- kuigi juhustest põimitud.
Samas oli poodi asja ja kuna olin parkinud väljuva ukse ette, sammusi siseneva ukse poole- sinna kuhu tuttav auto oli end parkinud.
Poe ees seega endiselt ja ootan ukseaugus, samas on aiasaaduste lett ja tuttav auto end ninaga jutkui kliendiks passinud, et osta midagi.
Ootan tuttavat, samas on kuulda raha väljutava automaadi juuures kirgast ohoood.
Sammub ohootaja minuni, kõnetab, küsib kas olen sõjaväelane ja samas kinnitab, et on piisavalt täis.
Sõnan, et see vuffel, viidates laigulisele olemisele. Samas surume kätt ja jutt liigub omasoodu, et mis teen ja et tal autojuht kadunud. Loen tüübi tagilt saksamaal tehtava auto täispika nimetuse lisaks selle spoirtlikuma vormi kolm suurt tähte.
Veerin kokku ja samas viitab maasikaleti ees olevale sõidukile just seesama. tuttava auto ja kokkuveeritu vahel paikneb ainult üks auto.
Luban, et autojuht tuleb ilmselt kohe tagasi, samas teab oelda, et raha makstud ja kes see ikka enam huvitub. Kuidagi need asjad seal laabuvad, mina ootan P-d ja käib tüüp ka aiasaaduste müüjalt uurimas, et ega lube ei ole. mis on juba kahtlane, sest kes see ikka töölt ära tikub selle ilusa ilmaga, musta Mercedese rooli. Imelisel moel olen varsti ise aiasaaduste müüjaga sarnases kahekõnes.
Nimetan, et sooviks teenet, nagu ka keegi just käis palumas aga mul teised teemad. Kuulab ära ja on nõus, liigun ära, et kiire jne.
Ehk kohtan P-d poes?
Ostan K- õlled ja veel midagi, laon autosse ja P on muidugi lahkunud oma autoga selle aiasaadust leti eest. Kõnetan veel müüjat, kes sõnab tere jälle ja laob letti eelnenud repliigid. et oli küsinud P-lt kas see sinu auto - mis on kuldaväärt algus, sest teatavasti kõik see kui keegi ronib talle isiklikku ruumi või kommenterib tema autoga seonduvat on rätik punane sinisele härjale.
Igaljuhul oli öelnud, et jah, et mis siis???????????
Aga teil on seal küpsised kapoti all.
Ahaa, tean kes need jätttis`!!!
Niiviisi oli isegi õnnelik olnud, kui pärisin emotsiooni kohta selles hetkes.
Müüja arvas, et äärmiselt armas tegu.
Ostsin granaatõunamahla ja eelnev juht ja kaassõitja ja auto olid saanud üheks.
Oli aeg minna.
Küpsis sulab ja selle hoiatusega lasksin sõnumi teele.
Kuulata pealkirjata muusikat. Sõita ilma nimeta autos. Mitte teada mis kuud või aastat näitab kalender. Elada teisel lainel.
Märgid mis viivad sind meeleolude muutuseni läbi "lemmikasjade", suruvad su mõtted piiridesse. Sulnist heaolust end joovastades.. tapad tulevased unistused. Riskigrupp kogub marke, arvab mõnest automargist liiga palju, nutab taga kaotatud aastaid. Roosa maailm ehk mitte.. Need inimesed ei käi jooksmas, ega koorma oma isiklikku mõtet liialt.
Väljudes unustan kella käele panna.
Ehk selleks, et võtaksin aega? Naastes unustan õlled autosse. Ehk selleks, et kulutaks vähem aega alkohoolsele äraolemisele?
Vb, olen suur unustaja?
Pm seisan kaubakärude varjualuses. Ruumi on.
Kohal on kaks ketikäru + üks kõrvalpoest. Kõik kolm on ketis. Kärud, mille prakku saab eurose lükata. Vabastus ketist. Poodlemisvabadus. Ümber varjualuse laiutab parkla. Käes on piim, väljas on äike. Vihm sajab külgedelt. Lämmatavalt palav. Mitte, et varjuall seistes "sees" tunnet manada õnnestuks.
Kunagisel laskmispäeval ei saanud pihta. Hilisemad katsed andsid tulemusi, ja keskpärasest kõrgemale. Sihi veidi varu andes. Silmaga nähtavast arvesta maha, et toru on otse ja näo keskmes on nina mitte silm. Edasi on lihtne. Igas asendis.Mõte peab olema, sihitult tabad tuult.
Usalda oma nina, silmale nähtav on nagunii kõikjal, Shaininguline ja meelierutav hall mass. Kergeusklikele. Täna jõin plekkpurgiõlu, äädikakärbes võttis üritusest oma osa. Rahu temaga.
