Kui meenub üleeilne või sinnakanti öine unenägu võin kirjutada. Tänasest hakkab kooruma pilt kuidas olen enamvähem võru selle selveri betoonserva ääres parkla kõrval, teeääres. Probleemid auto juhipoolsete küljeklaasidega. Ei lähe piisavalt veenvalt ja kiirustades alla ja ülestulles täiesti lahti, et saan maha tõsta. Mingid otsesed valgest plastikust klemmid nakkusid klaasi alaosa ja mehhanismiga uksesees, kokku kolm. Siis jaman nendega, minu taga peatub mingi jõugu auto. Neil omad tegevused, üks mees ei oska mootorrattaga sõita ja ilguvad siis seda tegelast kes räpina maantee poole liikus ja keset teed seisma jäi. Ma nagu elaksin sealkandis või pikemalt külas, igaljuhul õhtu (võru päike loojub) ja katsun oma klaasid ette saada ja uksed lukku. Lõpuks see ka õnnestus, tagaistmel oli palju tavaari, sellit soga, mitte midagi väga olulist.
See oli BMW ja mingi igatsusteema möödunud aegadest. (ca 5a. tagustest) Enne neid aegu.
Paanikat ega ärevust ei olnud, kerge huvi, et kas saan klaasi ette või läheb veel aega.