laav a

Kommentaar õpetajate palgasuhtest.
"Need palgad ju suuremad, kui päästjatel või politseinikel (mitte suurtel juhtidel), seega vägagi palju sellest seltskonnast oleksid ilmselgelt nõus, (õpetajaks õppima) pealegi ohutum amet kah, päris eluga ei pea ikka igapäev panti panema".

Eestit valitseb hirm, kontrollimatus oma töösuhtes või eraelus ettetuleva vastutuse ja stressitaluvuse võimalike piiridega.
Politseinik või päästja ei mõtle kindlasti oma tööd tehes pidevale ohutundele, teisiti ei saaks seda tööd tehagi.
Automeikar ei mõtle võimalikele põksimistele või värvikahjudele., Pidevas stressis võimalike tulevaste probleemide ees kannataks tihe tööpäev, mis nõuab oliliselt enamalt kiiret ja mõistlikku tegutsemist. Samas ka klientidega viisakaks jäädes.
Õpetaja ei saa laskuda tasemele kus lapsed ja noorukid on pealevoolav, tuline ja ettearvamatu laava.

nikerdis, 13.01.2011 17:04
Kurb on lugeda siin võhikute juttu, kel pole õpetaja tööst aimugi. Esiteks peab õpetajaks saamiseks õppima ikka palju rohkem kui mõni muu eriala esindaja. Kes räägib vastutuse puudumisest, sellel pole lihtsad tõed endale selgeks tehtud. Vastutus milliste teadmiste ja käitumispagasiga noored meie koolidest välja tulevad lasub ju õpetajatel. Seega on vastutus päris suur. Samuti suur stressitaluvus. Kui õpilane keset tundi küsib kõva häälega üle klassi, et nohh poisid kes teist on julge ja läheb annab õpetajale vastu vahtimist... kusjuures õpetajaks on kena naisterahvas, siis ma kuldaks üle need inimesed kes õpetajatena veel tööle on jäänud

Blue, 14.01.2011 22:54
Sellise p a l g a eest hakkaksin kasvõi vanakuradi vanemaks, taikonaudiks või mammutikloonijaks,peasi, et töö oleks huvitav. Õpetajaks ei hakkaks ka kolm korda suurema palga eest.
Siin pole enam küsimus ainult palganumbris, tarvis on vastavaid isikuomadusi ja ääretut pühendumist. See pole tükitöö, tean seda pikalt õpetajana töötanud filoloogist ema tütrena.
Mis aga neisse numbitesse puutub, siiS meie asutuse esimese eurpalga summa, mis kontodele laekus jäi vahemikku 315-330 eurot, teeb tunnipalgaks alla 2 euro. Vot see juba on midagi ekstreemset!
Meil toimib alljärgnev mudel: esimene tööaasta on põnev, inimene imestab ise ka, et hing sees ja erilisi võlgu pole peakohale kogunenud. Kui ta asub juurdlema, siis avastab, et see on võimalik tänu n.ö. vanale rasvale.
Teisel tööaastal asub ta tasapisi maha müüma kodust vara, saab ju ilma ka hakkama...
Kolmandal tööastal on juba võlad, katus tilgub ja võsukesed kipuvad pätiks, sest ei tunne ennast omasuguste hulgas enam hästi. Pole võimalik enam osaleda klassiüritustel, kohati, kui laste arv suurem, ka koolilõunat süüa ja see teeb tigedaks. Häda siis neile vaestele pedagoogidele, kes seda taluma peavad ja veidi selgust, miks peavad!
Neljandal tööaastal alagab aktiivne tööotsing välismaale, mis reeglina ka õnnestub.
Üle pika aja jälle valge inimese tunne, nii väljendas ennast endine töökaaslane peale esimese välismaapalga laekumist.
See selleks ja vabandust teemast kõrvalekaldumise eest, pidi olema üks efektiivsemaid demagoogiavõtteid. Lihtsalt teamiseks, et osadel on veel hullem, ehk lohutab veidi!

suvel lähen ära, 15.01.2011 22:01
Raha rahaks, aga keegi targutajatest võiks kooli tulla ja proovida kuidas on. Õpetaja on kõige viimane jalamatt, keda tohib pikalt saata iga nolk. Õpetajal puuduvad elementaarsemadki õigused oma väärikusele.
Asi ei ole kaugeltki enam palgas, sest see on mannetu kõikidel Eesti tööinimestel. Asi on selles, et kõik teavad õpetajate kohustusi, aga keegi ei taha tagada õpetajate õigusi. Õpilastel mingid kohustused nagu oleksidki, aga millegipärast ministeerium ei tee sellest erilist kära. Õpetajate puhul vastupidi. Nii lihtne ongi.